Raimond Kaljulaid: verbaalne vägivald hävitab avalikku debatti

Raimond Kaljulaid. Foto: Eero Vabamägi

Donald Trumpil ei ole esimese saja päeva jooksul õnnestunud ellu viia midagi sellest, mida ta lubas. Kuid tema poliitiline eeskuju on üha enam tunda mitmel pool maailmas. Ka Eestis on järsult sagenenud juhtumid, kus poliitiline debatt eskaleerub verbaalseks vägivallaks, kirjutab Raimond Kaljulaid (Keskerakond).

Osa poliitikuid on teinud Trumpi võidust vale järelduse, et agressiivne kommunikatsioon töötab. Lahendus ei ole muutuda retoorikas populistlike poliitiliste jõudude sarnaseks. Neist tuleb olla parem ja pakkuda inimestele käegakatsutavaid lahendusi. Tegeleda tuleb viha ja frustratsiooni põhjustega – madalate sissetulekutega, ebavõrdsusega, tajutava ühiskondliku ebaõiglusega.

Kahjuks ei oska ma nimetada erakonda, kus vähemalt mõni poliitik ei ole trumpilikku materjali oma repertuaari võtnud. Pole tähtis, kas teravad väljaütlemised tulevad koalitsiooni või opositsiooni poolelt. Pole isegi tähtis, kes alustas või kes neid rohkem kasutab. Küsimus on selles, kuidas tulla tagasi konstruktiivse dialoogi ja mõttevahetuse juurde.

Et mind ei saaks süüdistada poliitilise kasu otsimises oma erakonnale, siis alustagem Keskerakonnast. «Mikser on loll!» teatas Yana Toom, kui talle ei meeldinud Eesti välisministri seisukohad Süüria küsimuses.

Mikser on Eesti poliitikutest üks pädevamaid välis- ja julgeolekuküsimustes. Keskerakond kaotas tema lahkumisest ja me olime selles ise süüdi. Eesti välispoliitika edukus sõltub sellest, kuivõrd me suudame suunata võimalikult paljusid seda koordineeritult ellu viima. Mitte ainult välisteenistuses töötavaid inimesi. Kaasata tuleb ka neid, kes pole üldse riigiteenistuses, kuid kel on maailmas mõju ning kes on nõus Eesti huvide eest seisma.

Ka meie kuus eurosaadikut peavad olema välisteenistusele olulised partnerid. Paraku välistab isiklikuks minemine koostöö.

Jürgen Ligi Reformierakonnast on norme rikkunud sageli. Rahandusminister Sven Sesteri sõimamine idioodiks on lihtsalt viimane selline väljaütlemine. Ligi on žirinovskiliku järjepidevusega solvanud naiskolleege nii Reformierakonnas kui ka poliitiliste oponentide juures.

Kristen Michal nimetas inimõiguslasele Aleksei Semjonovile Tallinna teenetemärgi andmise otsust «pohhuismi tipuks». Michal leidis, et Tallinna linnavolikogu liiget Semjonovit tuleks hoida Eestist püssilasu kaugusel. Michalil on õigus oma eriarvamusele linnavalitsuse otsuse suhtes, kuid see avaldus oli juba flirt otsese üleskutsega vägivallale.

Sotsidest paistab samasuguse retoorikaga silma Rainer Vakra («Tallinna kolhoosilaut tuleb puhtaks rookida»). Nimekirja võib kahjuks väga pikalt jätkata ja seal ei figureeri kaugeltki ainult EKRE liikmed.

Mis parata, kuid ajakirjandus, eriti online-meedia on osa probleemist, sest premeerib «reljeefseid» poliitikuid pealkirjade ja tähelepanuga.

Kasvava verbaalse agressiivsuse mõju avatud mõttevahetusele on väga destruktiivne, hävitab demokraatlikku debatti ja kätkeb endast märksa tõsisemat ohtu meie väärtustele, kui täna tajutakse.

Maailma avarama pilguga vaatav noorem põlvkond ei viitsi enam ammu järge pidada. Väheneb kõigi teiste peale karjääripoliitikute huvi ühiskondlikus debatis osaleda ning poliitikasse siseneda. Milleks kandideerida riigikogu liikmeks, kui väljastpoolt vaadates tundub, et selle organisatsiooni kultuur on minetanud mõistlikkuse, inimlikkuse ja empaatia?

Ja viimaseks, solvamine ja halvustamine on samasugune vägivald nagu löömine. Me peame igas mõttes jõudma sinnamaale, kus psühholoogilisele vägivallale kehtib täpselt samasugune nulltolerants nagu füüsilisele vägivallale.

Tuletage meelde, et füüsilised konfrontatsioonid saavad alguse sõnalistest – nii inimeste, inimrühmade kui ka riikide vahel.