Andrei Kuzitškini ülevaade Vene meediast: Eesti poliitikud mängivad välja vene kaarti

Andrei Kuzitškin Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Aprillis ja mai esimesel nädalal kirjutas Venemaa ajakirjandus Eestist üsna palju. Aktiivselt arutati Eesti õhuruumi «tunginud» lennuki probleemi, mille pardal oli teatavasti Venemaa välisminister Sergei Lavrov. Venemaa ajakirjanduses ei jäetud tähele panemata sedagi, et Eestit külastasid Ameerika hävitajad F-35. Ajalehed Kommersant ja Vedomosti analüüsisid üksikasjalikult Eesti ja veel mõne Euroopa riigi valitsuse pretensioone Gazpromi vastu monopolivastaste seaduste rikkumise tõttu. Kuid peamiselt keskenduti siiski kahele suurele teemale: nõndanimetatud vene küsimus ja pronksiöö, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

5. mail avaldas uudisteagentuur Regnum artikli «Vene küsimus lõhub taas Eesti valitsuskoalitsiooni». Selles kõneldi põhjalikult Reformierakonna algatusest viia lasteaiaharidus üle eesti keelele. Loo põhiväide kõlas nii: «Eesti natsionalismi poliittehnoloogid seavad sihiks uuesti käivitada «pronksiaprilli» projekt, aga nüüd vene hariduse suhtes.»

Venelaste õigus Baltikumile on veel üks Venemaa ajakirjanduse aktuaalne teema. Nii teatas näiteks Lätis tegutseva Euroopa uuringute instituudi direktor Aleksandr Gaponenko 4. mail telekanali TVTs saates «Pravo golosa»: «Baltikum on paik, kus venelased on elanud üle tuhande aasta. See on multikultuurne ühiskond. Täna püüavad võimud üles ehitada etniliselt puhast ühiskonda. Miks me peaksime ära sõitma maalt, kus oleme alati elanud?»

Endiste kaasmaalaste olukord Lätis ja Eestis on Venemaal lakkamatu tähelepanu all. Seepärast avaldas portaal Lenta.ru 7. mail ka Vladimir Veretennikovi loo «Kas Baltikum loobub mittekodanikest?» Autor pajatab neist inimestest, kes pärast Balti riikide lahkumist Nõukogude Liidu rüpest ei saanud kodakondsust. Positiivse näitena tuuakse Eesti sammud mittekodanike probleemi lahendamisel:

«Lätis on tehtud ettepanekuid kasutada ära Eesti võimude kogemusi, kes on tunnistanud paindlikuma poliitika vajalikkust mittekodanike suhtes. [...] Tallinn andis neile võimaluse osaleda kohalike omavalitsuste valimistel. Lubada mittekodanikel pöörduda ettepanekute ja petitsioonidega parlamendi poole ning osaleda kohalike omavalitsuste valimistel oli väga tark ja kaugelenägev otsus. Seda enam, et Eestis ei astunud sellist sammu mõni kaunishingest liberaal, vaid paadunud natsionalist Mart Laar.»

Eesti Vabariigi sajas sünniaastapäev andis Venemaa propagandale veel ühe põhjuse osutada eestlaste ajaloolisele ebakindlusele. 18. aprillil portaalis Lenta.ru avaldatud artiklis «Eesti, mille me kaotasime» selgitab Peterburi ülikooli dotsent, politoloogiadoktor Natalja Jerjomina, miks eestlased tähistavad nii suurejooneliselt Venemaast lahkulöömise sajandat aastapäeva.

Natalja Jerjomina arvamust mööda «on kaks võimalust, kuidas kujuneb rahvus. Üks tee kulgeb läbi etniliste kogukondade ühinemise. Teine, arhailisem, aga otse vastupidi «liigsetest» rahvastest eraldumise teel. Just selle valis omal ajal Eesti. Vastavalt sellele, kuidas sellel maal hakati «liigseks» pidama Venemaad ja venekeelset kogukonda, hakati neid pidama konkureerivaks etnoseks. Eestlased peavad alateadlikult venelasi õnnelikeks konkurentideks, sest viimased on osanud üles ehitada palju suurema riigi Eestist palju rikkalikuma kultuuri ja ajalooga. Seepärast tähistavadki eestlased «võitu» Venemaa üle nii ülevoolavalt: paljuski just sellele sündmusele toetavad nad kogu oma ajaloolise mina-pildi.»

Et eestlased aga nina liiga püsti ei ajaks, hoiatab ajaleht Izvestija 3. mail ilmunud artiklis, et Venemaa õhu-kosmosevägi korraldab õige pea Baltikumis õppuse, millel harjutatakse raketirünnaku ennetamist. Septembris peetakse lisaks Valgevene territooriumil võimas õppus Zapad-2017. Selle eesmärk on vaenlase tasalülitamine Venemaa ja Valgevene läänepiiril.

Loomulikult on Venemaa ajakirjandus enne ülevenemaalise suurpidustuse ehk võidupäeva saabumist rääkinud ka 9. maiks valmistumisest Balti riikides. Praktiliselt kõik infokanalid on kõnelnud Eesti piirivalvurite ebainimlikkusest, kes võtsid ühelt tallinlannalt ära suure hulga Georgi linte. Teatatakse, et Eesti piirivalveteenistus ei lubanud vabariigi territooriumile Georgi linte. Surematu polgu lippu ega kinkešokolaade võidupäeva sümboolikaga ümbrispaberiga, mille olid kaasa võtnud tallinlanna Elina Jessakova ja tema abikaasa. Need võeti ära põhjendusega, et neid on «kommertslikus» mahus.

Selle teema jätkuna kordas Venemaa Pervõi telekanal mitu korda saatelõiku, mis kõneles, et Eesti peaminister Jüri Ratas ja valitsusliikmed keeldusid asetamast 9. mail lilli pronkssõduri mälestusmärgi jalamile. Just selle mälestusmärgi teisaldamisega 2007. aastal seotud sündmusi käsitleti üsna paljudes Venemaa ajakirjanduses ilmunud lugudes.

Pronksiöö Venemaa versioonis

Tasub märkida, et Tallinnas kümne aasta eest toimunu, mis on Eestis tinginud rohkelt publikatsioone, telesaateid ja kommentaare, ei ole väljaspool Eestit märkimisväärset huvi pälvinud. Venemaa telekanalid piirdusid 26.–27. aprillil üksikute «valveteadetega». Sealjuures jäi telekanal Pervõi propagandatraditsioonile truuks ning rõhutas pronksiööd käsitledes eelkõige seda, et rahutused toimusid Tallinnas «protestiks mälestusmärgi viimise eest linna keskelt äärelinna». Seda, et see «äärelinn» asub kümne minuti kaugusel kesklinnast ja kujutab endast sõjaväekalmistut, muidugi ei mainitud.

Kuid mitmed Venemaa infoportaalid, just need «patriootlikud», kajastasid pronksiöö aastapäeva ulatuslikumate materjalidega. Nii avaldas ärileht Vzgljad 26. aprillil oma saidil Ilja Belkini kirjutise «Venemaa arve Eestile «pronksiöö» eest ei ole veel lõplikult esitatud». Autor materdab eesti natsionaliste ja ähvardab, et Venemaa maksab varem või hiljem pronkssõduri teotatud au eest kätte.

Infoagentuur Regnum, mis jälgib pingsalt Baltikumi sündmusi, avaldas 27. aprillil Lev Jevgenjevi artikli «Pronksiaprill ja Venemaa nõrkus: sanktsioonide ja sõja algus». Publitsist esitab üksikasjalikult kümne aasta taguste sündmuste käigu ja jõuab järeldusele:

«Punaarmeelaste mälestusmärgi ja vennashaua viimine pealinna keskelt sõjaväekalmistule, mis teostati sunniviisiliselt ja jõuga otse enne 9. maid, kandis sisemiseks kasutamiseks mõeldud demonstratiivselt hirmutavat iseloomu. Mälestusmärgi vägivaldne demonteerimine ja vennashaua avamine muutsid võimatuks maa kahe kogukonna igasuguse edasise lähenemise ning andsid tiitelrahva esindajatele sealtpeale vabad käed venelaste represseerimiseks.»

Ta jätkas: «Tänapäeval võib nentida, et kogu Eesti Venemaa-meelne aktiiv on välja juuritud, represseeritud ja ära hirmutatud. Protestiks uue toimetuspoliitika vastu lahkus ametist korraga kolm venekeelses ajakirjanduses tegevat peatoimetajat, veel kaks populaarset väljaannet sattusid repressioonide alla ja laostati eriteenistuste kindlasihilise tegevusega. Sealtpeale kõneleb Eesti venekeelne ajakirjandus millest iganes, aga mitte maal püsiva sisekonflikti iseloomust.

«See on tõsiselt mõjutanud vene kogukonna eneseteadvust: praegu on äärmiselt raske leida uue põlvkonna ja noorte seas neid, kes oleksid valmis aktiivselt asuma kodanikukaitse positsioonile. On ilmne, et kümme aastat pärast «pronksiaprilli» paikneb Venemaa loodepiiril erandita vaenulik ja ebasõbralik riik. Kuid loosung «me ei unusta, me ei andesta» kõlab siiski inimeste suus regulaarselt, kui taas läheneb aprillisündmuste aastapäev,» kirjutas Jevgenjev.

Seda seisukohta jagab ka Euroopa Parlamendi saadik, Keskerakonna liige Yana Toom, kes 25. aprillil avaldas oma blogis venekeelse artikli «Me ei ole pronksiööd unustanud». Hiljem ilmus see lugu samuti portaalis RuBALTIC. Eesti keeles avaldas loo Õhtuleht.

Toom meenutab 2007. aasta aprillisündmusi ja toob fakte selle kohta, kuidas politsei käitus «elajalikult» noorukite suhtes, kes osalesid protestiaktsioonides. Europarlamendi saadik väljendas siirast hämmastust, et Brüsselis ja teistes Euroopa linnades on massilised protestimeeleavaldused lihtsalt massilised protestimeeleavaldused, aga Tallinnas andsid 2007. aasta rahvarahutused ajendi «alustada repressioone ning võimudel kõnelda ohust riiklikule julgeolekule».

Toom lõpetab oma arutluse järgmiselt: «Ning minu arvates ei ole see meile kasulik. Mitte kellelegi meist – ei «teile» ega «meile». Sest venelased ei ole unustanud. Eestlastele aga, kes arusaamatuse tõttu peavad end võitjaiks, võib juba kümme aastat kaela määrida igasugust prahti. Kõik võetakse vastu – tuleb vaid hirmutada naabri olemasoluga.»

Minu kommentaar. Mõistagi on 2007. aasta aprilli pronksiöö sündmused dramaatiline lehekülg Eesti uuema aja ajaloos. Aga see on ka väga õpetlik lehekülg. Paraku on Eesti venekeelses ajakirjanduses ja veel vähem Venemaal raske leida objektiivset analüüsi, mis siis ikkagi toimus kümne aasta eest Tallinnas.

Erandiks on politoloog Toomas Alatalu, kes andis pika kommentaari pronksiöö teemal telekanali Orsent saates «Prizma vremeni». Kahjuks on selle saate vaatajaskond liiga tilluke ja nii ei ole Eesti eksperdi arvamus laiemale venekeelsele publikule kättesaadav.

Samuti väärib tunnustust Jaak Aaviksoo, kes lõi venekeelses telekanalis ETV+ mehiselt tagasi kõik saatejuhi rünnakud, kes üritas naelutada endist kaitseministrit häbiposti aktiivse osalemise eest pronksiöö rahutuste mahasurumises Tallinna tänavatel. Mina ise tahaksin aga vastu vaielda Toomile:

Austatud Yana Toom! Te ei aita oma seisukohaga sugugi kaasa Eesti vene- ja eestikeelse kogukonna lõimumisele, vaid tõukate eestlasi ja venelasi laupapidi kokku, süvendades lõhenemist rahvuse järgi.

2007. aasta aprillis ei saanud pronksiöö tulemusel lüüa mitte venelased, vaid lumpen, kes on kaose ja korralageduse tingimustes valmis röövima ja tapma. Ning võitjad ei olnud mitte eestlased, vaid seadus ja kord. Nii protestijate kui ka politseinike ridades leidus nii venelasi kui ka eestlasi. Eraldusjoon Tõnismäel ei kulgenud mitte rahvusi pidi: ühel pool barrikaadi seisid provokaatorid ja nende ohvrid, teisel pool aga Eesti poliitiline stabiilsus ja tulevik.

Rahutused maha surunud politsei ei tegutsenud mitte eestlaste, vaid kogu ühiskonna julgeoleku ja turvalisuse huvides, sest nagu teada juba Venemaa praktikast, «pekstakse lõusta, mitte passi järgi». Marodöörid ja rüüstajad, keda Teie, Yana Toom, oma essees miskipärast, küllap puhtast tagasihoidlikkusest, üldse ei maini, ei ohustanud mitte ainult eestlasi, vaid kõiki Tallinna elanikke.

Ma ei ole kindel, et Venemaa kodanikud sõidavad pidevalt Brüsselisse rahutustes osalema. Aga Tallinna nad sõitsid. Ja ma olen kindel, et 2007. aasta aprillis proovisid välised jõud siinsele sisemisele agentuurile tuginedes järele Eesti nõrku kohti. Eesti pidas katsumusele vastu ning suutis kaitsta oma riigi ja kodanike julgeolekut. Eesti riik tõestas, et vabadus ja demokraatia on kõrgeimad väärtused ning igale katsele neid vägivaldselt kõrvaldada antakse otsustav vastulöök. See on õige. Selles olen ma kaljukindlalt veendunud.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.