Nils Niitra

FOTO: Sille Annuk

Kui keegi hakkab jälle rääkima Eestisse maabuvatest pagulaste hordidest, ütlen tavaliselt, et muretsemiseks pole vähimatki põhjust: meie riigil on maailma parim immigratsioonivastane poliitika. Euroopa ees teeme näo, et hoolime, valime siis välja mõnisada araablast ja toome nad siia. Seejärel tagame neile mõneks ajaks maksumaksja kulul viletsa elatustaseme ja näitame iga keharakuga, et nad pole siia oodatud.

Eelkõige mõistame nad täielikku üksindusse, mille tagajärjed, nagu oleme juba näinud, on lausa suurepärased. Milleks meile üldse EKRE, tekib küsimus.

Need, kes ei muutu enne vägivaldseks ega satu politsei vaatevälja, lasevad siit jalga nii ruttu kui vähegi võimalik, sest Eesti on neile üks õudne maa. Lugejale teadmiseks, et olen ise araablaste Eestisse vastuvõtmise vastu, sest isegi kui keegi neist peaks siin kõige kiuste kohanema, kinnitab erand reeglit.

Aga mis mind häirib, on üks peegeldus, mida me näeme, kui kohmetunud ja murelik pagulane meile otsa vaatab. See on eestlase peegeldus. Ja siis hakkab järsku kuidagi vastik ja ebamugav.

Olla teatud immigratsioonivoo vastu on üks asi – sellele võivad olla ratsionaalsed põhjendused, muuhulgas soov säästa nii sisserändajaid endid kui põliselanikkonda. Hoopis midagi muud on olla vaenulik ja tõrjuv inimeste suhtes, kes on juba rahvusvaheliste kokkulepete tulemusena kohale jõudnud. Sest siit saab alguse märksa eksistentsiaalsem küsimus: millised üldse oleme meie, eestlased? Kas me oleme külalislahke rahvas, kes toetab siia sattunud hädalisi? Või kamp ksenofoobseid ja kaledaid vennikesi? Me oleme nad üle riigi laiali paisanud ja loodame, et pagulased kohanevad Eesti ühiskonnas, aga kuidas saavad araablased integreeruda, kui neist hoitakse eemale nagu katkust?

Meedias on kestnud juba paar aastat lõputu arutelu selle üle, kas ja keda võtta, sest teoretiseerimise alal on eestlased tugevad. Praktika jätab kohutaval kombel soovida. See, et omavahel kraaklevad mittetulundusühingud on määratud riigi poolt nii mugavalt pagulastega tegelema, ei vabasta igaüht meist kohustusest olla inimlik ja külalislahke. Aga ma loen, et enne ühes pagulasperes juhtunud suurt õnnetust pöördus tolle pere naispool võhivõõra naabri poole ja soovis temaga lihtsalt rääkida. Tal lihtsalt polnud kedagi, kellega kõneleda, aga vestlus naabriga jäigi ära. Loen, et pagulastel on meie riigis keeruline tööd leida, et neil on ärevushäired ja muud tervisehädad, mis tingitud stressist.

Äkki hakkaks inimlikuks? Loodaks vähem riigile ja MTÜdele ning kõnetaks saabunuid? Kui naabermajas või -korteris elab pagulaspere, kutsuks ta külla ja pakuks tassikese teed? Annaks oma telefoninumbri – kui on mingi mure, siis helistagu. Tutvustaks maad ja kombeid. Usun, et suhtlus sedavõrd eksootiliste uusasukatega on rikastav ka eestlasele endale. Lõpuks tekiks ehk ka meeldiv võimalus vastata küsimusele, kes on eestlane.