Kadri Taperson.

FOTO: Elmo Riig

Homme toimub riigikogus loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muudatuste eelnõu lugemine. Kaalutakse, kas keelustada Eestis kümneaastase üleminekuajaga karusloomakasvanduste tegevus või mitte. Üks etapp protsessist, mille loomade eestkostjad 2014. aasta hilissügisel kollektiivse pöördumisega alustasid, hakkab lõpule jõudma, kirjutab Kadri Taperson, MTÜ Loomus tegevjuht.

Keelustamises kahtlejad ja selle vastased räägivad järjest kõvema häälega loomade heaolust, mis lubab loota, et ükskõik, millega eelnõu lugemine lõppeb, loomade heaolu tõstmisele aitab see kaasa kindlasti.

Seda, et ajad on muutunud ja loomade kasutamine inimeste hüvanguks ei ole enam nii iseenesestmõistetav kui kas või paarkümmend aastat tagasi, näitab Eesti Väikeloomaarstide Seltsi (EVS) vastus keelustamisse suhtumisest.

«Selts  arutas teemat oma üldkoosolekul ja on seisukohal, et karusloomade pidamine ei ole tänapäeva inimeste heaoluks ilmtingimata vajalik. Seni, kuni karusloomakasvatuste pidamine Eestis on lubatud, peavad kasvatused järgima neile kehtivaid reegleid, mida tuleks ametivõimude, eelkõige veterinaar- ja toiduameti poolt ka järjekindlalt kontrollida. EVS toob välja vajaduse järgida rahvusvaheliselt kokku lepitud loomade heaolu viie vabaduse põhimõtteid, mis on väga kenasti eesti keeles kokku võetud Eesti Maaülikooli Loomade Heaolu Uurimiskeskuse kodulehel.»

Ka teine veterinaare ühendav organisatsioon, Eesti Loomaarstide Ühing, on samal seisukohal.

Loomaarstide nimetatud viis vabadust loomade heaoluks moodustavad minimaalse nõuete nimekirja, mida maaülikooli kodulehe nõuannet järgides saab kasutada loomade heaolu hindamiseks põllumajandusettevõttes.

  1. Olla vaba janust ja näljast – tuleb loomadele luua võimalused piisavas koguses süüa ja juua, et organismi vajadused oleksid kaetud ning tervis ja elujõud tagatud. 
     
  2. Olla vaba ebamugavustest – võimaldada loomadele sobiv keskkond, peavari ja mugav puhkeala. 
     
  3. Olla vaba valust, vigastustest ja haigustest – tuleb kasutada haigusi ennetavaid meetmeid või haigusnähtude ilmnemisel võimaldada loomadele kiire diagnoos ja sobilik ravi.
     
  4. Vabadus loomuomasele käitumisele – võimaldada loomadele piisavalt ruumi ja vastavad (pidamis)tingimused ning võimaldades neil liigikaaslastega suhelda.
     
  5. Olla vaba hirmust ja kannatustest – võimaldada loomadele tingimused ja kohtlemine, mis väldivad psüühilisi kannatusi.

Jättes põhjalikumalt analüüsimata võimaluse, et selliseid vabadusi ei saa tegelikult intensiivpõllumajanduses loomadele tagada, väidan, et karusloomakasvandustes on see kindlasti võimatu või siis liiga suuri kulusid nõudev. Viis vabadust on kirja pandud Suurbritannias 60ndatel ja Euroopa Liidus on need loomakaitsepoliitika aluseks võetud 1998. aastal. Võimalik, et kirjapanijad ei kujutanud endale ette, kui hästi tunnevad loomade vajadusi etoloogid, zooloogid, teised loomade käitumise uurijad ja nende kaudu ka loomakaitsjad aastal 2017.

Vabadusi praegune vangistus ei taga

Viit vabadust on ilmselt üritanud arvesse võtta ka määruse «Nõuded karuslooma pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta» kokkukirjutajad.

Seal on muuhulgas kirjas: «Karuslooma pidamise ruumis või ehitises peab loom saama liigiomaselt käituda, end puhastada, lamama heita, jäsemeid välja sirutada, tuhnida, närida jms. Puuri kõrgus peab võimaldama loomal tagajalgadele vaatlusasendisse tõusta, ronida ja hüpata. Karuslooma pidamise ruumis või ehitises peab olema närimisese, ronimisrada ja sobivat materjali loomale liigiomaseks tegevuseks. Karuslooma pidamise puuris peab vastavalt looma liigiomastele vajadustele olema pesakast või peavad puuri seinad olema kaetud läbipaistmatu kattega, mis võimaldab loomal varjuda inimese või teise looma eest. Pesakasti suurus peab võimaldama kõigil puuris peetavatel loomadel ühel ajal seal sees viibida. Pesakastis asuv pesa peab olema varustatud loomale sobiva pehme ja sooja materjaliga. Varjumisvõimalus peab olema tagatud ühel ajal kõigile puuris peetavatele loomadele.»

Läbipaistmatu kate pesakasti asemel lisati määrusesse peale pikk vaidlusi paar aastat tagasi. Tähelepanuväärne on, et nii Eestis kui ka Soomes tähendab varjumisvõimalus sellest alates seda, et puuri üks nurk on kahest küljest kaetud sinise plastikuga, mis tegelikult ju varjumisvõimalust ei anna. Loomakaitsjad olid määruse muutmise arutellu küll kaasatud, aga selle protsessi ajal oli tegemist näilise kaasamisega; niisama ajaraiskamisega, sest loomade heaolu parandamine sõelale ei jäänud. Aastaringseid pesakaste ei taha farmerid sellepärast, et neid olevat raske puhastada ehkki nõukogudeaegsed karusloomafarmerid väidavad, et tol ajal olid kastid kasutusel aasta läbi. Vähe sellest: 1930ndatel olid vähemalt Soomes farmides kasvatatavate rebaste puurid maa peal, sest nii said rebased kaevata – vajadus, mis on rebastel väga suur.

Määruses kirjeldatud ronimisraja olemuse kohta kirjutab veterinaar- ja toiduameti esindaja oma vastuskirjas loomakaitsjatele nii:

«Ronimisrajaks võib olla suurem oks, kivihunnik, või muu sobivast materjalist konstruktsioon. Rebasepuurides on olemas terve puuri pikkuses kulgev platvorm, mida võib lugeda ka ronimisrajaks. Teiste nimetatud objektide kasutamine samas puuris vähendaks kasutatavat pinda ning takistaks rebaste puuris liikumist, mis ei oleks nende heaolu silmas pidades otstarbekas. Minkide puhul aitaks ronimisvajadust rahuldada see, kui avatakse pidevalt juurdepääs lisapuuri, mis asub mingi puuri peal ja mida kasutatakse peale poegimist lisaruumi tagamiseks. See ja ka muud tingimused puurides on VTA seisukohalt täidetud. Igas puuris on olemas nii ronimisvõimalus kui objekt (kont), mida loomad saavad närida.»

Loomakaitsjad saavad ju aru küll, et« teiste nimetatud objektide kasutamine samas puuris vähendaks kasutatavat pinda», aga eks tõesta seegi, et puuris kasvatamisel ei saa loomadele liigiomaseid tingimusi tagada ja pealegi – kuidas on lood tuhnimisvõimalusega? Kaevamine on rebasele loomuomane ja vajalik, neil on seda teha umbes sama suur tung kui naaritsatel vees käia. On uuritud, et kui minkidel on ujumisvõimalus, siis nad kasutavad seda tunni aja jooksul kümmekond minutit. Loomulikus elukeskkonnas eelistavad nad jahtida veekogudele võimalikult lähedal. Ja kuidas ikkagi on täidetud vabadus number 2 ehk olla vaba ebamugavustest, kui loom, kes vabaduses kõnnib päevas kilomeetreid, peab kõndima traatpõhjaga puuris. 

Viiest vabadusest rääkides ei saa unustada sedagi, et 2009. aastal kehtestati Euroopa Liidus Lissaboni lepe, milles on muuhulgas kirjas, et loomi käsitletakse kui tundlikke olendeid.

Homme on meil võimalus seda arvesse võtta.