Mart Raudsaar

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

«Kui tähti juba kord süüdatakse, tähendab, seda on kellelgi vaja.» Selles ROSTA Akende tekstis on poeesiat ja ilu. Seisukohas, et maakera võib-olla lapik, ei ole poeesiat ja ilu, vaid selles peegeldub arvaja harimatus, kirjutab kolumnist Mart Raudsaar.

Ümara (ehkki natukene väljaveninud) maakera olemus on sadade aastate jooksul läbi vaieldud, teaduslikult tõestatud ning selles võib igaüks veenduda oma silmaga Tallinna teletorni ronides. Kui maakera oleks lapik, siis näeks teletornist võimsa pikksilmaga kogu Eestimaad. Aga ei näe, sest kumerus tuleb ette.

Sõnavabaduse ja pressivabaduse tingimustes võib igaüks asutada väljaande (tänapäeval tõenäoliselt blogi või Youtube’i kanali), et jagada oma seisukohti. Muuhulgas ühtlasi lolluse tiražeerimine on vabaduse hind. Ja et meie naudime vabadust, selles pole mingit kahtlust – värske «piirideta reporterite» pressivabaduse indeksis on Eesti 179 riigi seas 12. kohal ning Freedom House’i indeksis jagab 199 riigi seas 13.–15. kohta.

Olen olnud seda meelt, et ideede vabal turuplatsil jäävad pikas plaanis alati võitjaks parimad seisukohad, mida on võimalik faktidele tuginedes argumenteerida ning mis liiguvad objektiivse tõe poole. Järelikult võiks olla tegemist omamoodi evolutsioonilise protsessiga, kus eluks ebavajalik heidetakse üle parda. Looduse vastu ei saa. Iga elusorganismi eesmärk on eluspüsimine vähima vajaliku jõupingutusega või soojätkamine, vajadusel ka ennastohverdavalt. Kui paabulinnul on uhked sabasuled, siis järelikult on talle neid vaja.

Miks on aga tänapäeval tõusnud uuesti esile nn lapiku Maa sündroom, evolutsioonilises võtmes atavism, mida võiks võrrelda inimesele saba kasvamisega või tiheda karvkatte siginemisega? (Seda tuleb ette, ehkki väga harva.) Mis võiks olla selle üleilmse – Eesti ei ole siin erand – vabas maailmas leviva sündroomi soodustaja või kasutegur?

Oskan nimetada kolme põhjust. Esiteks, lollus pole enam karistatav. Jõukas, tolerantses ja turvalises ühiskonnas võib inimene jääda mugavustsooni ning manduda. Kuna enamik lapsi on vaktsineeritud, võib oma lapsed jätta vaktsineerimata ja midagi ei juhtu. Samuti on hägustunud meistri-õpipoisi rollid. Telesaates «Naabrist parem» võib kogemustega viimistleja seletada, miks tapeet on halvasti pandud, aga osaleja jätab endale õiguse selles jutus kahelda. «Ma ei saa aru… ma arvan… meie töö oli hästi tehtud.»

Teiseks, lollus on premeeritav. Ma ei tea õieti midagi ja ma ei oska veel õieti midagi, aga olen juba tõsielustaar. Või tehke oma blogi ning arvake midagi sensatsioonilist ja üldiste arusaamadega vastuolus olevat (chemtrail ehk meie mürgitamine reisilennukitelt, meid valitsevad reptiilid, Armstrongi Kuule astumine vändati Hollywoodi stuudios jne) ja tõenäoliselt kutsutakse teid varem või hiljem telestuudiosse.

Kolmandaks, lolluse-tarkuse mõõdikud on hägustunud. Anatoli Zimitševi järgi määrab iga etnos oma põhikriteeriumite sisu ning need kriteeriumid on tõde, ilu, headus ja küllus (õiglus). Rahvusliku ärkamisaja käigus olid need kriteeriumid kujuneva etnose jaoks ülemaalised (ehkki eksisteerisid piirkondlikud talupojakultuurid, aga traditsionaalses ühiskonnas ei talutud lollust, sest see ei aidanud ellu jääda).

Virtuaalse Eesti Vabariigi väärtused kandusid üsna ühtsena läbi kogu okupatsiooniaja. Praegu on etnose põhikriteeriumid kogu maailmas pihustunud ja sotsiaalmeedias moodustuvad uued minietnosed, mis ei pruugi olla aga jätkusuutlikud. See seletab näiteks ISISe ja Putini režiimi populaarsust, kuna nad pakuvad mõtestatud korda neile, kes ise mõtestada ei suuda.

Ja just seetõttu näib laiutajast toredam olla leiutaja. Leiutaja on olemas üksnes mitte seetõttu, et ta kahtleb, vaid ka seetõttu, et ta mõtleb.