Mihkel Mutt

FOTO: Erlend Štaub

Kogu eufooriale vaatamata on Prantsusmaa presidendiks valitud Emmanuel Macroni ümber palju ebaselgust, leiab Mihkel Mutt.

Tellijale

Tavaliselt kujunevad üksnes Ameerika presidendivalimised üleilmseks (meedia)sündmuseks. Seekordsed Prantsuse omad läksid juba natuke samasse kanti, püsides nädalaid kõikvõimalike lehtede esikülgedel. Tähelepanu aitasid üles kütta hiljutised valimised Hollandis ning seda jätkub kindlasti sügisesteks Bundestagi valimisteks. Euroopas toimuv on siiski veel tähtis!

Esimesega hooga võiks hüüda nagu «Tõe ja õiguse» Karin: «Nüüd ma usun, et jumal elab alles!» Natuke normaalsust ja tervet mõistust on alles ning need, kes hõõrusid juba käsi, et kõik lendab kuradile ja puhkeb Suur Kriis, said esialgu pika nina. Prantusmaa käitus kokkuvõttes nagu täiskasvanu.

Kindlustunnet aitab taastada seegi, et arvamusuuringud, mille maine oli pärast viimase aja möödalaskmisi vilets, läksid seekord täkkesse niihästi esimese kui ka teise vooru puhul.

Kange eit

Võitlus oli meeldejääv. Marine Le Pen on ajaloomütoloogilises aspektis üks end kõige õnnestunumalt disaininud poliitikuid. Teda vaadates meenub kohe prantslaste vabaduse ja tarkuse sümbol Marianne (kelle tuntuim kloon on muidugi ameeriklaste Vabadussammas) ja Delacroix’st inspireeritud Irakli Toidze plakat «Emake kodumaa kutsub». Samuti võiks see range näo ja puhta laubaga blond daam pärineda mõnelt Kolmanda Reichi kunstiteoselt (värisega, «mitteeurooplased»!).

Le Penis on midagi hirmuäratavat ja ebalust tekitavat. Samas äratab ta omamoodi austust. Ta ei kasutanud kuigivõrd oma võimalikke soolisi eeliseid ja võitles meestega nagu võrdne võrdsetega, mõjudes valdavalt presidendikõlblikuna.