P, 29.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mihhail Lotman: Macron kui briljantne õpilane ja Macron kui vandenõuteoreetikute unistus

Mihhail Lotman
, semiootik, IRLi liige
Mihhail Lotman: Macron kui briljantne õpilane ja Macron kui vandenõuteoreetikute unistus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 17
Emmanuel Macron ta tema abikaasa Brigitte Trogneux tähiatavad valimisvõitu.
Emmanuel Macron ta tema abikaasa Brigitte Trogneux tähiatavad valimisvõitu. Foto: BENOIT TESSIER/Reuters/Scanpix

Prantsuse presidendivalimised võitnud Emmanuel Macroni isiku ja karjääri on luubi alla võtnud erinevad vandenõuteoreetikud ning tõepoolest, vähesed lääne poliitikategelased annavad selleks nii palju ainest, kirjutab professor Mihhail Lotman oma blogis. 

Ametlikud tulemused polnud selle teksti kirjapanemise ajal veel avaldatud, aga on selge, et Emmanuel Macron sai ca kaks kolmandikku häältest. Seega sai Prantsusmaa ajaloo noorima presidendi, kellel kuni nende valimisteni puudus valimistel osalemise kogemus. Tema erakondki sai moodustatud just nende presidendivalimiste tarbeks. Selles kontekstis võib Front Nationali pidada vanaks lugupeetud erakonnaks. Mõned poliitvaatlejad on võrrelnud Le Peni Trumpiga ja Macroni Clintoniga. Ei saa öelda, et need võrdlused on täiesti meelevaldsed, kuid võiks tuua ka vastupidise võrdluse: ühelt poolt veteranist naispoliitik, teiselt poolt kogemusteta esiletrügija. Le Pen polnud ainus, kes õppis Trumpi edust – seda tegi ka Macron, ja tundub, et Macron oli parem õpilane.

Peatuksingi kahel Macroniga seotud aspektil: Macron kui briljantne õpilane ja Macron kui vandenõuteoreetikute unistus.

Emmanuel Macron ja ta naine Brigitte Trogneux Foto: CHRISTIAN HARTMANN/Scanpix
Emmanuel Macron ja ta naine Brigitte Trogneux Foto: CHRISTIAN HARTMANN/Scanpix Foto: CHRISTIAN HARTMANN/REUTERS/Scanpix

39-aastane Macron paistab kõigepealt silma sellega, et on mees, kes pealtnäha kerge vaevaga viib täide kõik oma unistused. Ta oli suurepärane ja isepäine õpilane juba keskkoolis. Ta on pärit ateistlikust perekonnast, kuid 12-aastaselt laskis end ristida ja liitus katoliku kirikuga. Veel suurema ehmatuse said ta lähedased, kui ta 15-aastaselt armus oma 39-aastasesse draamaõpetajasse. Õpilased armuvad nii mõnigi kord oma õpetajatesse, kuid Macron viis oma armastuse loogilise lõpuni: Brigitte Trogneux lahutas tema pärast oma abielu ja 2007. aastal nad abiellusid; Macron sai oma tahtmise.

Pariisi Nanterre'i Ülikoolis õppis ta hiilgavate tulemustega filosoofiat ja pärast lõpetamist sai ta unelmate töökoha: temast sai prantsuse filosoofiaklassiku Paul Ricœuri assistent ning aastatel 1999–2001 toimetas ta Ricœuri hilisemat loomingut. 

See oli oluline vaheetapp tema arengus: kuna tal oli alati filosoofias huvi ennekõike poliitiliste probleemide vastu ning seda huvi toetas ka Ricœur, astus ta ENAsse (École nationale d'administration). ENA ei ole Prantsusmaa tunnustatuim ülikool, kui arvesse võtta selle akadeemilist taset, kuid poliitilise ja administratiivse karjääri jaoks on ta konkurentsitult parim. ENA lõpetanuid kutsutakse pilavalt, kuid samas aupaklikult enarkideks (énarques): need on tippbürokraadid ja tulevased tipp-poliitikud. Ka ENA lõpetas Macron hiilgavalt, kuid tegi oma karjääris järjekordse pöörde, minemata tööle riiklikesse struktuuridesse, mis on ENA lõpetajatele ette nähtud, vaid hakkas hoopis investeerimispankuriks.

Panga nimi on enam kui kõlav: Rothschild & Cie Banque. Siiski peab mainima, et Rothschildi perekonna 19. sajandil soetatud tohutu varandusega pole sel pangal muud pistmist peale nime: Rothschildite panga Prantsusmaal natsionaliseeris François Mitterrand'i sotsialistlik valitsus. Kolm aastat hiljem lõid kolm selle perekonna esindajat panga tühjalt kohalt. Kas asi oli perekonnanime võlus või meeste erakordsetes oskustes, kuid praegu on nende pank üks suuremaid investeerimispanku Prantsusmaal. Ja just selles pangas tegi Macron lühiajalise, kuid märkimisväärse karjääri. Sealt tuli ta komeedina sotsialistlikusse valitsusse, olles algul nõunik ja hiljem minister. Tema kuulumine sotsialistlikku parteisse tekitas nii mõneski hämmeldust ja tema parempoolse poliitika vastu protestis nii tänav kui tema enda erakonna vasaktiib.

Presidendikandidaat Emmanuel Macron. Foto: Pierre Villard/Sipa/Scanpix 
Presidendikandidaat Emmanuel Macron. Foto: Pierre Villard/Sipa/Scanpix Foto: PIERRE VILLARD/SIPA/PIERRE VILLARD/SIPA

Kui Macron erakonnast välja astus, oli ta ametlikult mittekeegi, kuid jällegi komeedina Prantsuse poliitikasse sööstes sai temast juhtiv presidendikandidaat ja mis veelgi tähtsam, tema aasta eest ad hoc loodud erakond En Marche! on saanud oluliseks poliitiliseks jõuks, mis paiskab segamini prantsuse traditsioonilise vasak-parem maastiku.

Macroni isiku ja karjääri on luubi alla võtnud erinevad vandenõuteoreetikud ning tõepoolest, vähesed lääne poliitikategelased annavad selleks nii palju ainest. Vähe sellest, et ta oli Rothschildite (Rothschildite!) pankur, osales ta 2014. aastal Bilderbergi (Bilderbergi!) koosolekul Kopenhaagenis. Täieliku pildi jaoks puuduvad vaid seos vabamüürlastega ja juudi soost esivanemad, kuid alternatiivtõeotsijad töötavad praegu pingsalt ka nende jälgede avastamiseks. Kuid isegi võib-olla olulisem kui need detailid on Macroni karjääri üldine pilt: milline jõud viib ja abistab seda inimest tavalisest keskklassi perekonnast võimuolümpose tippu.

Mida tähendab Macroni võit Euroopa poliitikale, on pikem jutt. Pean aga tunnistama, et hoidsin talle pöialt juba esimeses voorus, kus ta oli ainus kandidaat, kes ei olnud mitte kuidagi seotud Putiniga, kes polnud kunagi olnud seotud trotskismiga (nagu enamik prantslaste vasakpoolseid ja rohelisi) ja kellel polnud (teadaolevalt) korruptiivset minevikku. Need on ka põhjused, miks olin tema poolt ka teises voorus: ülalmainitud komplektist puudub Marine Le Penil vaid trotskistlik minevik.

Samas ei saa ma ennast kuidagi pidada Macroni mõttekaaslaseks ja kõige suurem erinevus seisneb visioonides ELi tulevikule. Macron on veendunud föderalist ja tsentraliseerimise pooldaja, mina aga olen föderalismi vastane ja arvan, et tugev Euroopa ja tugev Euroopa Liit on erinevate, k.a rahvusriikide konföderatsioon. Aga igal juhul Prantsusmaa osatähtsus hakkab nüüd Euroopa asjades oluliselt kasvama ja seda eriti pärast Brexitit.

Märksõnad
Tagasi üles