Emmanuel Macron valimisüritusel.

FOTO: BENOIT TESSIER/Reuters/Scanpix

Vahe Prantsusmaa kahe presidendikandidaadi vaadetes on sedavõrd suur, et nii või teisiti sõltus võitjast Euroopa edasine saatus. Prantsusmaa valimised ja nende tulemus on teatav lakmustest, kuivõrd avatud on tegelikult ülejäänud maailmale nn vana Euroopa. Erilise hoolega jälgiti neid presidendivalimisi Saksamaal ja Itaalias, mille üldvalimistel seisavad peagi ees samasugused valikud ja vastasseisud nagu prantslastest naabritel.

Prantsusmaal tehti ajalugu tegelikult juba kaks nädalat tagasi, esimeses presidendivalimiste voorus, mil kaks autsaiderit tõukasid kõrvale kogu vana poliitilise establishmentʼi. Sellega purustati Viienda Vabariigi traditsiooniline süsteem, mis on sealset poliitikat iseloomustanud viimased kuus kümnendit ning kus kesksel kohal on vastasseis sotsialistide ja gollistide vahel.

Üks nende valimiste põhilisi vaidluskohti oli kahtlemata Prantsusmaa edasine staatus Euroopa Liidus. Teise vooru pääsenuist propageeris Marine Le Pen Euroopa Liidust lahkumist, Emmanuel Macroni seisukoht on, et Prantsusmaa peaks jääma liitu, ehkki teatud punktid Pariisi ja Brüsseli suhetes tuleb tema arvates üle vaadata. Rahulolematus Euroopa Liidu reeglitega ning võimetus toime tulla migratsiooniküsimustega ja piirikontrolliga kujunesidki valimiskampaania peamisteks küsimusteks.

Macroni võit on Euroopa võit. Sellega demonstreerisid Prantsusmaa valijad oma selget toetust ühendatud Euroopa projektile.

Emmanuel Macroni nõrkuseks on vastased nimetanud tema noorust, kuid üldjoontes võib öelda, et kõik omadused, mida presidendiamet eeldab, on tal olemas. Pigem seisneb tema nõrkus sellest, et tal puudub toetav erakond, kuna En Marche! positsioneerib senini end ühiskondliku liikumisena, samuti ideetuses, kuna En Marche! ei paku realistlikke lahendusi.

Macroni kampaanial oli tugev populismi maik ning eriti kahe valimisvooru vahel võis täheldada, et ta kampaaniameeskond tarvitas samu poliittehnikaid, mis üheksa aasta eest aitasid Ühendriikides võimule Barack Obama. Obama sai USA presidendiks, kuna oskas ühendada enda ümber noori ja vähemuste esindajaid, kellele ei meeldinud konservatiivse retoorika ja ksenofoobi kuvandiga Ameerika vabariiklased.

Kui midagi öelda kaotaja ehk Marine Le Peni kohta, siis ehk seda, et tema võit olnuks terve Euroopa paremäärmuse võit. Ehkki Le Pen ja tema juhitav Rahvusrinne on üritanud ise viimastel kümnenditel mõneti pehmendada oma välist kuvandit, muutes varasemaid seisukohti, pole see neil õnnestunud. Nad on siiski jäänud radikaalse ja agressiivse poliitilise paaria rolli, mis absoluutsele enamusele valijatest jääb täiesti vastuvõetamatuks.