Vladimir Putin ja Ramzan Kadõrov.

FOTO: AFP/SCANPIX

Aastal 2007 pärast isa surma Tšetšeenia kohalikuks vürstiks saanud Ramzan Kadõroviga on Vladimir Putinil eriline suhe. Nimelt on need mehed muutunud sellest ajast põhimõtteliselt teineteise pantvangiks, kirjutab kirjanikust kolumnist Olev Remsu.

Tšetšeenia on õige pisike, kuid õige tähtis. Peaaegu iga päev on Vene uudistevoos juttu Tšetšeeniast, paljud sõnumid jõuavad maailmapressi.

Venemaa on ühtse allutamispoliitika sees ajanud ajaloos Tšetšeenia suhtes üpris erinevat joont. Kuid vanadel koloniaalriikidel Britannial, Prantsusmaal jt on ikka üks riuklik relv varuks olnud, nimelt kohaliku eliidi äraostmine.

Tšetšeenia pealinna Groznõi keskosa purustati viimastes sõdades täielikult, praegu kõrguvad seal elegantsed pilvelõhkujad, seal asub ka Euroopa väidetavasti suurim mošee Tšetšeenia Süda. 2010. aastal oli Tšetšeenia tulu 56,9 miljardit rubla, millest saadi kesksest riigieelarvest 52 miljardit rubla. Ja seda Venemaa üldise vaesestumise taustal.

Tähendab, on valitud äraostmise meetod, tähendab, teist teed lihtsalt ei ole. Venestamine ega ateismi kehtestamine pole enam võimalik, stalinistlik genotsiid oleks raskesti teostatav. Sundseis.

Ramzan Kadõrovi isa Ahmed oli nõukogude ajal Tšetšeenia mufti, religioonitegelased olid aga tihti seotud KGBga. Esimeses Tšetšeenia sõjas seisid Kadõrovid Dudajevi kõrval, siis lõid talle noa selga ning tänutäheks tegi Vladimir Putin alul isast Tšetšeenia juhi, ent kui too reetmise pärast tapeti, siis pojast.

Nüüd on Ramzan Kadõrov mitmel puhul teada andnud oma isiklikust jäägitust truudusest Putinile. Nagu vasall süseräänile. Aga milleks? Piisaks ju põhiseaduse ja ülalt tulnud käskude korralikust täitmisest. Ja lömitamine ei ole vastik, see on koguni au sees. Teised ametnikud võtku eeskuju!

Kui tihti antakse teada Putini kohtumistest Kadõroviga! Järelikult peetakse teadaandmist vajalikuks. Ajakirjandus on ristinud Kadõrovi koguni Venemaa poliitikuks nr 2. Poliitilist tähtsust mõõtes on see liialdus, ent kujund on kõnekas.

Kindlasti on Tšetšeenia Venemaa kõige rahvuslikum ja religioossem piirkond, oma kummalisel ja paljudele vastuvõtmatul moel on Kadõrov ellu viinud osa Uzun-Hair Hadži-Hani ja Dudajevi unistusi. Kõige suuremat, iseseisvust, loomulikult mitte.

Mida annab Putinile Kadõrovi poputamine? Tšetšeenia kaudu saab tajuda islamikomponendi mõju Vene ühiskonnas. Las venemaalased harjuvad islamiga! Las harjub peaaegu riiklik õigeusu kirik, näitab ju Tšetšeenia mingil määral mõõdukas tempos islamiseerumist alustanud Venemaale riigi tulevikku.

Muidugi ei saa Venemaa kunagi 97-protsendiliselt islamistlikuks, nagu on Tšetšeenia, ent olukorra kindlaks määramise katsel lähebki suuremaid arve tarvis. Venemaa liigub üha enam diktatuuri poole, ka selles suhtes pakub Tšetšeenia eeskuju. Ilmalikest seadustest hoolitakse Venemaal üha vähem, Tšetšeenias on neile täiesti selg pööratud.

Täpselt sama lugu on inimõigustega. Siit vaatab vastu Venemaa homne ühiskond. Putin on pööranud Euroopale selja, Kadõrov on alati euroopalikkust põlanud, siit nende kahe ideoloogiline ühispind.

Aga kui kaugele võib minna rahvusmentaliteedi ja usufanatismi lubamisega? Kas lubada šariaadiseadusi, mis on Tšetšeenias jõudsal kehtestamisel, olgugi et on totaalses vastuolus Vene konstitutsiooni ja kriminaalõigusega? Aga kes see konstitutsioonist hoolib? Ei keegi…

Paar nädalat tagasi kirjutas üks väheseid Venemaale alles jäänud opositsioonilehti Novaja Gazeta (muide, selle 10-protsendiline omanik on Mihhail Gorbatšov) geide omakohtulikust tapmisest Tšetšeenias. Kadõrovi vastus oli klassikaline: see ei vasta tõele, kuna niisuguseid inimesi Tšetšeenias lihtsalt ei ole. Lause on raudselt loogiline, ainult et põhjendus rajaneb prepositsioonil, mis on ise vale.

Veidi hiljem lisas raadiojaam Svoboda geidele narkomaanid, mõlemate kallal käib šariaatlik-omakohtulik arveteõiendamine. Kära paisus, televisioonis näidati Putini ja Kadõrovi kohtumist, ikka väljakujunenud rutiinsel ja televisioonipäratul kombel. Rahvas sai kuulda ja näha, kuidas Kadõrov ütleb Putinile, et see kõik on laim ja vale. Jumaldatule ei valetata, järelikult laimatakse jälle meie kodumaad. Ent Putin vaid noogutas: olen teatavaks võtnud teie arvamuse, Ramzan Ahmedovitš!

Rahvast pilgeni täis mošees Tšetšeenia Süda võeti juubeldustega vastu neljapunktiline protestikiri Novaja Gazetale, mis sisaldab ka tapmisähvarduse (see on kriminaalkuritegu!) toimetuse liikmetele, kui nad oma artiklit tagasi ei võta.

Opositsioon esitas veel täpsemaid andmeid: kus ja kui palju on sunniitlike moraali- ja õigusnormide järgi sobimatuid inimesi tapetud, on olemas tunnistajad, kes on Tšetšeeniast põgenenud, ise arveteõiendamisi kogenud või tapmisi pealt näinud.

Tšetšeenia võimude vastus oli endine: kõik on pahatahtlik vale, kadestatakse väljakujunenud suurepäraseid suhteid Moskvaga, loobitakse neile kaikaid kodaraisse.

Moskva järgmine käik oli mõnevõrra üllatav. Asja määrati selgitama riiklik uurimiskomitee. Ühelt poolt on see pisike tunnustus opositsioonile, teiselt poolt  umbusaldus Kadõrovile, mida pole varem tehtud. Uurimiskomitee otsus on ette arvatav, ent märk on selle töölepanekki. Kas Putinil on tarvis tõmmata koomale jalutusrihma, mille Kadõrov on liiga pikaks venitanud?

Tundub, et Kadõrov on ainuke Venemaa ametnik, keda Putin ei saa vallandada. Esiteks, kui oled alustanud äraostmist, on üpris keeruline seda lõpetada, teiseks on Kadõrovil talle jäägitult truu 15 000-meheline eraarmee, mille üksusi kasutab Putin oma sõdades.

Kolmandaks on suur osa tšetšeene ustavad Kadõrovile, tema mahavõtmise tagajärg oleks ennustamatu, olgugi et Kadõrov on truualamliku vasallina teatanud, et ta täidab kõik Putini käsud, kaasa arvatud lahtilaskmise. Seda on lihtne lubada, sest mõlemad mehed teavad, et seda ei tule, kuna vastastikku ollakse teineteise pantvangid.

Mis siis, kui ühel päeval Putinit enam ei ole? Putini järglasele pole Kadõrov midagi tõotanud ja algul ilmselt tõotabki, aga mis saab siis, kui too hakkab ajama mingit teist poliitilist joont? Mis siis, kui pudeneb laiali Kadõrovi armee, 15 000 absoluutselt pühendunut? Kas Venemaal hakkavad plahvatama pommid?

Oleks lastud Tšetšeenial minna oma teed 1917. aastal või 1990. aastatel, poleks neid ränki probleeme olnud.