Toomas Kruustük: tööjõupuudus pärsib Eesti tööstuse arengut

Nõo lihatööstuse tegevjuht Toomas Kruustük osutab kohale laoruumi laes, kuhu ehitajad tegid eile ennelõunal auku betoonpostile, mis seob kokku praeguse ja tulevase hoone. Foto: Margus Ansu

AS Nõo Lihatööstuse juhatuse esimees Toomas Kruustük kirjutab, et Eesti tööstuses ei jää puudu mitte investeeringutest või innovatsioonist, vaid töökätest.

Viimasel ajal pakub palju kõneainet nn Y- ja Z-põlvkondade teistsugune suhtumine töösse ja kahtlemata peavad ettevõtjad ja juhid sellega arvestama, kuid silmitsi tuleb seista hoopis suurema väljakutsega. Nimelt: mida teha siis, kui töötajaid pole üldse leida? Eesti toiduainetööstuse suurim pidur ei ole praegu mitte vähene innovatsioon ja investeerimisvõime, vaid tööjõupuudus.

Tavatsetakse öelda, et statistika valetab. Seekord siiski mitte – seda saab kinnitada ilmselt iga siinne töötleva tööstusettevõtte esindaja, nii ka AS Nõo Lihatööstus. Viimasele poolaastale tagasi vaadates oli Eestis ametlikel andmeil rekordiliselt ligi 10 000 vaba ametikohta, mis on viimase seitsme aasta suurim näitaja.

Töötajate puudus on krooniline ja üha süvenev probleem ning me ei räägi seekord IT-meestest ja -naistest, vaid tavalistest töölistest. Sinikraedest nende kõige klassikalisemas tähenduses; inimestest, kelle peal Eesti majanduse mitu olulist sektorit seisab. Eriti valusalt puudutab see just maapiirkondi ja Lõuna-Eestit.

Selle teema alla mahub mitu arengut, mille mõju oleks saanud riigi teadlikuma tegutsemise abil leevendada või isegi vältida. Olgu tegemist siis regionaalpoliitikaga, pädeva kutseharidusega, haridusasutuste võrgu planeerimisega, üldise mõtteviisi ja väärtushinnangute kujundamisega või isegi niru demograafilise seisu ennetamisega.

Praegu on paljuski ettevõtja see, kes tegeleb päriselt haldusreformiga, võitleb ääremaastumise vastu, soodustab integratsiooni ning proovib muuta suhtumist töökohta, mis jääb väljapoole suuri linnu ja sooja kontoriruumi.

Väidan, et praegu pole esimeses järjekorras palga suurus, mille järgi need vähesed tööjõuturule jäänud inimesed otsustavad, kas tulla tööstusettevõttesse tööle või mitte. Kahtlemata on see väga oluline, kuid mitte peamine mõjutaja. Pigem on see mõtteviisi muutus, ajamärk, kui soovite.

«Lumehelbekeste põlvkond» eelistab kodus istuda ja valget laeva oodata, lastiks soovitavalt tasuv, huvitav töö, mis ei ole liiga koormav ega eelda kellast kellani töötamist. Statistikaameti andmetel on Eestis ligi 30 000 noort, kes ei tööta ega õpi ja kellest suur osa on madala haridustasemega. Elame ajastul, kus õnne taotlused on kohustused välja tõrjunud, kusjuures õnne oleme määratlenud kui mugavuse.

Mugavusel on inimese psüühikale närutav mõju. Jõude istuv noor haarab varem või hiljem meelepaha leevendamiseks alkoholi või ravimite järele. Tegus töö, olgu see või kaasmaalastele vorsti valmistamine, pakub võimalust end vajalikuna tunda. Paraku ei ole kutsekoolis õppimist osatud väärtustada ja sellest on kahju. Tühjalt ootab 10 000 vaba töökohta.

Kui asjalood ei muutu, kuulub Eesti lihttöö tulevik välistööjõule. Maailm on jõudnud meie koju vaikselt, ilma suurema kärata. Renditööjõu firmade vahendusel keevitavad juba praegu metallkonstruktsioone kokku ukrainlased ja valgevenelased, maasikaid korjavad rumeenlased ja bulgaarlased.

Praegu on õige aeg tuleviku arengule mõelda, praegu on aeg küsida, kuidas suunata Eesti noored tööle. Eelmise sajandi 50. aastail hakkas majandusime künnisele jõudnud Saksamaa võõrtööjõuna esmalt sisse tooma itaallasi, hiljem tulid ka teistest rahvustest töölised, kaasa arvatud türklased. Praegu moodustavad sel viisil saabunud võõramaalased kümnendiku sealsest elanikkonnast. Eestis majandusimet pole, kuid praeguse taseme hoidmiseks on tööjõust vajaka.

Praegu saab veel suuresti kohaliku tööjõuturu võimalusi kasutades kenasti hakkama. Töökohtade täitmiseks käib siiski aktiivne riigisisene pendelmigratsioon. Suure osa oma tööjõust toob Tartu külje all asuv AS Nõo Lihatööstus näiteks kohale hoopis Narvast, Valgast ja mujalt. Sama teevad kõik suured ettevõtted.

Pendeldamisega kaasnevad teatavasti sotsiaalsed probleemid – eemalolek perest, pikad otsad sõita –, seetõttu tuleks soodustada töökoha ja elukoha kokkuviimist ning maapiirkondade arendamist.

Siin on kitsaskohaks eluaseme küsimus. Kui noorem inimene on isegi valmis oma perega töökoha juurde kolima (vanem inimene ei taha enam kolida), siis ei ole näiteks Nõo vallas eluaset üürida võimalik. Ettevõtjad, kes loovad töökohad maapiirkondadesse, seisavad silmitsi olukorraga, kus kinnisvaraarendus ei tule vajalikul määral järele.

Eelkõige on vajadus energiasäästlike nüüdisaegsete majade järele. Oleme kaalunud oma töötajatele isegi elamispindade rajamist, kuid seda on keeruline põhitegevuse kõrvalt teha. Iga kingsepp jäägu siiski oma liistude juurde.

Riigisiseses pendelmigratsioonis võib Eestile siiski ka positiivset mõju näha. Nimelt on tegu omalaadse integratsiooni soodustamisega. Paljudel narvalastel on hirm eestlaste negatiivse suhtumise ees. Eesti ettevõttes töötades saab kiiresti selgeks, et hirmud on alusetud ja puhkepauside ajal käib töötajate vahel mõnus suhtlus. Huvi eesti keele omandamise vastu kasvab ja paljud, kel Narvas eesti keelt vaja ei lähe, pursivad juba esimesi sõnu. Tundub, et selline siinsesse ellu ja ühiskonda kaasamise viis töötab paremini kui Sisekaitseakadeemia või uue plaani järgi kolledži jõuga kolimine Narvasse.

Tuleb tõdeda, et siinsete poekettide esindajatel on õnnestunud hästi edastada sõnum müüjate ja kassapidajate meeletu puuduse kohta ning meie kogemus näitab, et teavitustöö on vilja kandnud. Praegu liigub tööjõud pigem teenindavasse sektorisse, mitte tootmisettevõttesse.

Osalt on selle taga avalikkuses kõlama jäänud eelarvamused, millest mõne sooviksin siinkohal kummutada. Arvatakse, et toiduainetööstuses töötamiseks on vaja eelteadmisi, vastavat haridust ja seetõttu ei julgeta tööle kandideerida. Tegelikult on teretulnud ka eelteadmisteta inimesed, kes koolitatakse välja kohapeal perspektiiviga hinnatud spetsialistiks saada.

Samuti peljatakse kehvemaid töötingimusi enam-vähem sama palga eest. Statistikaameti andmeil oli töötlevas tööstuses 2016. aastal keskmine brutopalk (1107 eurot) kõrgem kui jaekaubanduses (1032) ning palgakasv kiirem (7,2% vs 5%). Mitu tööstusettevõtet, kaasa arvatud meie, pakub oma töötajatele keskmisest kõrgemat palka. Võimalikele tööostijatele tahaks teadvustada sedagi, et kõledad hallid on ammu asendunud nüüdisaegsete tööstushoonetega, kus tootmine käib puhastes ja kontrollitud tingimustes. Tööd jätkub ja loodetavasti ka töökäsi.