Mihkel Mutt: uued neliaastaku ministrid

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt tõdeb, et mõne ministriportfelli puhul arvatakse, nagu peaks selle hoidjal olema selle sisuga intiimne side. Kuid tema ülesanne on seista oma ala eest üldiselt.
 

Enamjaolt läks ootuspäraselt. Elevust tekitas Laari minek valitsusse, aga peamiselt isiksusliku tausta tõttu. Laar läks sellepärast, et lihtsalt pidi ükskord minema, kauem eemal olla polnuks sünnis. (Missugust kõnevormi meedia tema puhul kasutab: «soostus koha vastu võtma»!) Kaitseminister kuulub üldjuhul tähtsamate ministrite hulka, samas pole sõda silmapiiril ja vaevalt juhtub midagi, mis kogenud poliitiku edasisi ambitsioone ohustaks. Laarita oleks kabinetis ainult üks kunagistest isamaalastest minister (Helir-Valdor Seeder).

Palju arutletakse, kellel on üheks või teiseks ministrikohaks haridust, varasemat teenistuskäiku ning üldse eeldusi. Mõne portfelli puhul arvatakse lausa, et selle sanga hoidjal peab olema selle sisuga intiimne side. Ma siiski ei usu, et Parts juba lapsena armastas energeetikat, pätsis liivakastis pisikesi tuumajaamu. Või et Ken-Marti Vaherile meeldis poistevahelistes tülides õigust mõista. (Ehkki näiteks Laari huvi sõjanduse vastu on kahtlemata ehtne, selleks pruugib lugeda tema raamatuid.)

Ministri ülesanne on seista oma ala eest kõige üldisemas mõttes. Ülejäänu tarvis on tal spetsialistidest abimehed, kes ministrite vaheldudes üldjuhul paigale jäävad. Ja et näiteks välis-, kaitse- ja siseminister omavahel roteeruvad, pole demokraatiates haruldane. Selles suhtes pole uues kabinetis midagi üle mõistuse ega saagi olla.

Õieti ainus veider vangerdus olnuks see, kui Laine Jänes saanuks põllumajandusministriks. Aga tema kerkis riigikogu juhatusse. Viimane on niisiis kõige kõrgema tasemega trahvirood Eestis. Tekivad paralleelid Vene ajaga, mil ülemnõukogu presiidiumi etteotsa lükati need, kellest taheti tõelises võimuvõitluses lahti saada.

Kuuldes, kes on uus kultuuriminister, mõtlesin esiteks, mille eest Rein Langi nii karistatakse. See on tänamatu amet, kus vähe kiitust (hästi öeldakse vahel siis, kui on tulnud uus ja hullem minister). Ühegi eluala töötajad ei irvita oma ministri üle nii avalikult ega ütle ta kohta nii julmalt kui kultuuriinimesed. (Ja osalt on neil õigus, sest raha on kultuuri jaoks alati häbematult vähe.)

Muidugi, Lang ei ole preili ega suu peale kukkunud. Aga ikkagi, ju on nooremad (Lang on vanuselt ministritest teine, vanim on Aaviksoo) teda «asja» juurest kõrvale tõrjumas.

Siis aga hakkasin mõtlema, et ega Lang end niisama lihtsalt sundida lase. Teda vist ikka tõmbab – on kogu aeg tõmmanud – kultuuri «glamuuria» poole nagu muidu korralikku inimest mustlaslaagri või ohtliku kokoti poole. Ja eks ta ole ka ise teatraalne isiksus, vaieldamatult. Võib-olla ta tahab neile «vaesekestele» tõepoolest appi minna. Ei tohi ka unustada, et kunst ja kultuur ei ole sünonüümid, kuigi neil on ühisosa. Avalik saladus, et kultuuriministritel on üldjuhul olnud mõni «oma» ala, mida poputatakse (nt Allikul teater). Mis see küll Langil võiks olla? Kardan, et mitte kirjandus. Kokkuvõttes on aga kultuuriinimestel vedanud. Kui mitte muud, siis nalja hakkab rohkem saama.

Jürgen Ligi puhul on õieti hämmastav, kuidas inimene alles üsna pika ja eduka poliitikukarjääri järel oma päris õigele kohale maandub. Muide, Ligi on kõige tõsisem ja murelikum minister, kes kaamerate ees juba naljalt ei naerata.

Jaak Aaviksoo asumine uude ametisse on tema eelnevat teenistuskäiku arvestades nii loomulik, et tundub uskumatu, kui agaralt mõnel pool selle vastu ollakse. Tähelepanuväärne, et selles ametis jätkub Tartu-meeste liin, mis igati tervitatav.

Välisminister Urmas Paeti kohta olen juba varem öelnud, et korrektne seltskondlik inimene, aga minu arusaamist mööda mitte päris see, kes peaks esindama väikeriiki rahvusvahelisel areenil. Paet oleks hea lauaülem, hea kantsler, hea haigekassa juhataja ja hea paljudes muudes päris kõrgetes ametites.

Ühtaegu paistab, et Paetil on tefloonsust, millele midagi naljalt külge ei hakka. See on poliitilise visahinge, kaua mängus püsija suur eeldus. Paet püsibki tõenäoselt kaua.

Et selle ameti puhul, nagu ka IRLi ja reformi vahelises ministrikohtade põhimõttelises jaotuses jäi kõik vanaviisi, näitab, et vähemalt osaliselt tehakse meil valitsust põhimõttel, et «see siin on meie mängumaa ja meie teeme, mis tahame. Ei meie vaata asja riiklikult, poisid-tüdrukud ise ütlevad, kelleks tahavad saada.»

Andke andeks, aga regionaalministri ametist ma ei mõika. Kui koalitsioonilepingus ei jõutud haldusreformini, siis poleks ka ministrit tarvis. Kui vallad arvavad, et saavad paremini omaette nokitsedes hakkama, las proovivad seda ilma ministeeriumita. Kui mõne aja pärast on hädaldamine lahti, siis anname ministri tagasi, aga tingimusel, et see hakkaks liitma.

Vahepeal räägiti vajadusest taastada rahvastikuministri ametikoht. Praegu tundub see ennatlik. Üksnes venekeelsete pärast – kas see poleks «ühe probleemi minister»? Pigem võiks olla mingi tasakaalu või harmoniseerimise minister, kes tegeleks erinevate sotsiaalsete rühmade õiguste ja sallivusega laiemalt (lisaks rahvusele ka soolise võrdõiguslikkusega, seksuaalse sallivuse, noorte ja vanade vaheliste pingetega jms).

Aga pole võimatu, et ministrit läheb siiski vaja. Põgenikevool Euroopasse võib Põhja-Aafrika sündmuste tõttu lähiajal järsult suureneda ja Brüssel hakkab tuneeslasi jt jaotuskavade alusel ka Eestisse suunama.
Naiste vähesus poliitilises tipus on muidugi lohutu. Kui võrrelda 90ndatega, mil tegijate seas olid Hänni ja Lauristin, Tõnisson ja Kirsipuu, Oviir ja veel mõni, siis paistab, et suund on koguni allamäge. Need vähesedki viimasel ajal poliitikasse lisandunud võimekad naised ei ole Toompeal (nt Barbi Pilvre).

Eriti naeruväärne, kuidas reageerivad sellele aga meespoliitikud. Paneb ikka muigama, kui mõlema võimupartei esindajad ekraanil kinnitavad, et «nende erakonnas ei ole naiste pink lühike, vaid vastupidi». Ja viidatakse ikka Ergmale, Pentusele ja ka Jänesele. Hale. Kui probleemi isegi ei tunnistata, pole võimalik seda ka lahendada.