Yanis Varoufakis: vasakpoolsed peavad hääletama Macroni poolt

Yanis Varoufakis Foto: SCANPIX

Prantsuse vasakpoolsed peavad fašismi ja rassismi võimuletuleku takistamiseks toetama presidendivalimiste lõppvoorus Emmanuel Macroni, kirjutab Kreeka endine rahandusminister Yanis Varoufakis.

2002. aastal olid Prantsusmaa presidendi valimiste teises voorus vastamisi parempoolsete liider Jacques Chirac ja rassistliku Rahvusrinde juht Jean-Marie Le Pen. Prantsuse vasakpoolsed koondusid siis gaullistliku konservatiivse Chiraci taha, et olla ksenofoobse Vichy kollaboratsionismi järglase vastu. 15 aastat hiljem on suurem osa Prantsuse vasakpoolsetest siiski vastu Emmanuel Macroni toetamisele Jean-Marie Le Peni tütre Marine Le Peni vastu.

Progressiividel on hea põhjus olla vihane liberaalse eliidi peale, kes tunneb end Macroniga mugavalt. Ta on endine pankur, kel puudus kogemus demokraatlikus poliitikas, enne kui temast sai lühikeseks ajaks majandus-, tööstus- ja digiasjade minister. Sellele postile määras ta president François Hollande. Edumeelsed näevad teda – õigusega – kui ministrit, kes tallas jalge alla täiskohaga töötavate prantsuse tööliste raskesti võidetud õigused ja kes praegu on eliidi viimane lootus Le Peni vastu.

Veel enam, ei ole raske samastuda Prantsuse vasakpoolsetega, kes tunnevad, et liberaalne eliit saab Le Peni tõusuga kätte välja teenitud karistuse. 2015. aastal käivitas seesama seltskond, kes toetab nüüd Macroni ning hädaldab «alternatiivsete faktide», hullumeelse majanduse ning Le Peni, Donald Trumpi ja Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ja teiste autoritaarsuse pärast, tõhusa vihase kampaania, mis põhines valedel ja millel oli kuri eesmärk kahjustada demokraatlikult valitud Kreeka valitsust, kus olin minagi.

Prantsuse vasakpoolsed ei tohiks unustada seda kurba episoodi. Aga paljude vasakpoolsete otsus hoida võrdselt kauget vahemaad nii Macroni kui ka Le Peniga ei ole vabandatav kahel põhjusel.

Esiteks annab kohustus vastanduda rassismile opositsioonile trumbi neoliberaalse poliitika üle. Rohkem endas kindel olevad vasakpoolsed said kunagi aru, et meie inimlikkus sundis meid peatama ksenofoobseid, et nad ei saaks käsi külge riigivõimu hoobadele, eriti politseile ja julgeolekujõududele. Just nagu 1940ndatel, on meie kohus kindlustada, et see riigi monopol kasutada seaduslikul viisil vägivalda, ei satuks nende kontrolli alla, kes soosivad vägivaldseid mõtteid välismaalaste, kultuuri- ja seksuaalvähemuste ning «teiste» suunas.

Liigutav uskumus, et liberaaldemokraatlikus riigis toimib võimude tasakaal ja idee, et õigusriigi põhimõtted takistaksid Le Penil kasutamast riigijõudu nõrgemate vastu, on midagi sellist, millega mängides ei saa riskida. Trumpi sada päeva, mille jooksul on ta saanud hakkama ebaseaduslikult riigis viibivate välismaalaste kiusamisega, kinnitab seda.

Aga seal on ka teine põhjus, miks toetada Macroni. 2015. aastal, kui toimus Kreeka kevade lämmatamine, ülistasid nii Prantsusmaal võimul olevad sotsialistid (Hollande'i võimu all) kui ka Saksamaa sotsiaaldemokraadid (koalitsioonivalitsuses kantsler Angela Merkeli Kristlike Demokraatidega) samu julmi võtteid nagu konservatiivsed parempoolsed.

Meenutan, kuidas esimene kohtumine Prantsuse sotsialistist rahandusministri Michel Sapiniga avas minu silmad. Kui me rääkisime omavahel, oli ta tulvil rõõmsameelset seltsimehelikkust. Ent pressikonverentsil rääkis ta siiski kui sügavalt veendunud «kasinuse pooldaja» Wolfgang Schäuble, kes on Saksamaa kristlikust demokraadist rahandusminister. Niipea kui lahkusime pressiruumist, muutus Sapin momentaanselt seltsivaks. Et säilitada oma selgroogu, pöördusin tema poole ja küsisin naljaga pooleks: «Kes sa oled ja mida sa oled teinud minu Micheliga?» «Yanis, sa pead aru saama, et Prantsusmaa ei ole enam see, mis ta kunagi oli.»

Sapini kuulekust Euroopa autoritaarsele eliidile peegeldas Berliinis Saksa sotsiaaldemokraatide liider ja asekantsler Sigmar Gabriel. Ka tema rääkis nelja silma all nagu relvavend, avalikkuse ees aga pingutas samal ajal Schäuble järeletegemisega. Kui kähmlus meie valitsuse ja Troika (Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi) vahel saavutas haripunkti, võtsid mõlemad, Sapin ja Gabriel, omaks kõige halvemad ja agressiivsemad kreeditoride propaganda elemendid meie valitsuse vastu.

Võib-olla sellepärast, et Macron ei ilmunud välja sotsiaaldemokraatliku partei poliitika katseklaasist, oli ta ainuke minister Prantsuse-Saksa teljel, kes riskis 2015. aastal Kreekat abistades oma poliitilise kapitaliga. Nagu jutustasin oma uues raamatus (ja hiljutises kommentaaris Le Monde'is), sai Macron aru, et see, mida eurogrupp ja eurotsooni rahandusministrid ja Troika tegid meie valitsusele ning, mis kõige tähtsam, meie inimestele, oli kahjulik Prantsusmaa ja Euroopa Liidu huvidele.

Ühes tekstisõnumis, milles ta teatas oma valmisolekust sekkuda ja püüda lõpetada meie lämmatamine, ütles ta mulle, et püüdis veenda Hollande'i ja Gabrieli uue lahenduse leidmises. Tema sõnum lõppes nii: «Ma ei taha, et just minu põlvkond oleks vastutav Kreeka Euroopast lahkumise eest.»

Loomulikult polnud Macroni püüdest mingit kasu, sest Euroopa sotsiaaldemokraatlik ladvik, eeskätt Hollande ja Gabriel, heitsid täielikult ühte konservatiivse eliidi pühendumusega jagu saada meie vastupanust röövellike laenudega ja majandussurutist süvendava kasinusega. Tulemuseks oli see, et mõlemad poliitikud on kaotanud kogu usaldusväärsuse rahulolematu publiku seas. Macron mõistagi ei ole. Minu suurim mure on, et isegi, kui ta võidab, õnnestub Le Penil ikkagi jätkuvalt kontrollida Prantsuse poliitika dünaamikat – eriti kui Macron kukub läbi Progressiivse Internatsionaali toetamises ja edendamises, mida Euroopa vajab.

Minu erimeelsused Macroniga on suured, aga meie kokkuleppe punktid on samuti tähtsad. Me nõustume, et eurotsoon ei ole jätkusuutlik, aga me ei nõustu selles, mida tuleks teha enne, kui Euroopa Liit saaks panna lauale poliitilise ühenduse kaardi. Me nõustume, et sihilik konkurentsivõime tagaajamine muudab Euroopa nullsumma-, kerja-naabrilt-mänguks, aga oleme eri meelt selles, kuidas saavutada suuremahulisi investeeringuid, mida on vaja, et toetada produktiivsuse tõstmist.

Nõustume, et kohmakas tööampsumajanduse tööjõud on gangreen sotsiaalsele heaolule, aga meie nägemus lahkneb selles, kuidas laiendada kaitset juhutöötajatele, ilma et muudaksime kaitstud töötajad juhutöötajateks. Nõustume vajadusega moodustada korralik Euroopa pangandusunioon, aga ei nõustu vajadusega panna finantsdžinn tagasi pudelisse. Mul puuduvad tõendid, et veenda oma kamraade DiEM25-s, (radikaalne liikumine Demokraatia Euroopas - toim), usaldamast Macroni võimekust ja tahet võidelda establishment'iga, mis jätkab läbikukkunud poliitikat, mis on toitnud Le Peni populaarsust.

Hoolimata hoiatusest, toetan mina Macroni. Nagu ta kirjutas mulle mobiilisõnumiga, ei taha ta, et tema põlvkond oleks vastutav Kreeka kägistamise eest. Nii keeldun ka mina olemast osa vasakpoolsete generatsioonist, kes võimaldaks fašistil ja rassistil võita Prantsuse presidendivalimised. Juhul kui Macron võidab ja temast saab pigem järjekordne Euroopa sügavalt juurdunud eliidi funktsionäär, astume mina ja minu kamraadid tema vastu välja sama energiliselt nagu oleme – või peaksime olema – praegu Le Peni vastu.

Yanis Varoufakis on Kreeka endine rahandusminister ja Ateena ülikooli majandusprofessor.

Copyright: Project Syndicate, 2017.

www.project-syndicate.org