Kalle Mälberg

FOTO: Erakogu

Ei soovi rohkem osaleda vilkas, aga viljatus «Rail Baltic – poolt ja vastu!» usuriituses. Nagu me ei suuda end kujutleda ei hutude ega tutside poolel Aafrika genotsiidis, nii ei soovi me muud, kui et olemasolev raudtee Tallinnast üle Tartu ja Valga kuni Riia linnani ehitataks korralikuks, kiireks ja mugavaks – jõuaks hommikuks Berliini, kirjutab ajakirjanik Kalle Mälberg.

Linnalegendi kohaselt olla president Lennart Meri talle omase uljusega astunud kord Tapal raudteejaama kassiiri juurde ning küsinud rongipiletit Pariisi…

Mõte teostus, kui 1995. aastal tegin Kuku raadios seeria reportaaže raudteesõidult Tallinn- Tartu-Riia-Šeštokai-Varssavi-Berliin-Brüssel-Pariis-Barcelona-Madriid-Sevilla. Rongipileti andis Eesti Raudtee tollane juht Parbo Juchnewitch ning mobiiliside raadioeetriga tagas EMT turundusjuht Urmas Kõiv.

Reis kulges ladusalt. Jutud Euroopa pealinnade raudteejaamadest läksid otse raadiosse, nagu voolanuks maavaldsete veri arterite kaudu otse Euroopa südamesse. Rongipilet üle terve Euroopa võimaldas astuda rongi suvalisel ajal ning väljuda igas peatuses. Oli mõnus istuda ja nautida, kui maastik kanti rongiaknast mööda, polnud vaja närveerida gaasipedaali, suunatulede ega pidurite pärast.

Nii oli see rohkem kui kakskümmend aastat tagasi kui Euroopa oli (veel?) sõbralik ja soliidne valge inimese kodu.

Aeg oleks justkui edasi läinud, elu arenenud – aga kuhu?

Püüdsin hiljuti Tartu jaamast hankida rongipileti Riiga, ent sellist rongigi enam pole. Inimesi, kellelt küsida, Tartu vanas vaksalis, polnud. Tuim tabloomasin ei teadnud, kas Riia linn on üldse olemas ja kuidas saaks sinna sõita – hakka või jala minema nagu Kristjan Jaak Peterson 200 aastat tagasi.

Nagu usuhullude riitus

Kuulates seda huugamist ja tohutute rahanumbrite hullu joru, hüsteerilised karjed mingile Rail Balticu tasuvusanalüüsile tekib tunne, nagu oleks sattunud usuhullude riitusele, kus müstilise «sotsiaalmajanduslik tulu» väärtus viskleb miljardites – kord on raudtee Euroopasse kasulik, siis äkki on too ussijätk meile kahjulik. Kuulsate Ernst&Youngi ekspertide saladuslik analüüsikese sünnitus, mida tükkhaaval tuima publiku pähe kallatakse, toob kohe meelde sama kontori ühe eelmise «analüüsi» – vahetult enne Lehman Brothersi investeerimismulli kollapsi. Jutt näib käivat aina «heast ja veel paremast kommunikatsioonist», mitte asjast enesest – väidetavalt on vaja parandada justnimelt kommunikatsiooni, mitte vaadata silma tõsiasjadele. Vaimus pakun juba maakeelset ainet Kärna Ärnile ja tema nooremale pojale ning Uduvere lehmamehe vennale.

Idioodi visadusega aetakse ringiratast mingeid ekspertiise, uuringuid, planeeringuid ja kavasid, mis pidavat rühkima üle soode, jõgede ja inimeste kodude ning ületama Läti piiri kusagil Nigula raba ja rannaluite metsade vahelt, et siis Sookuninga looduskaitseala pooleks rebida ning Salatsi jõe taga muistsete liivlaste Metsepole kaudu Riia linna poole rühkida. Ei hoolita reaalsusest , et tallinnistlikust pealinnast viib juba 3 (loe: kolm!) raudteed lõuna suunda: Pärnusse, Viljandisse ja Tartusse-Valka.

Ei! «Meie» tahame veel neljandat raudteed – ikka-ikka lõunapoole, kus see Egiptimaa! Kes on need müstilised «meie», kes soovivad põlde pahupidi pöörata, kaevata kruusa, hävitada soid ja metsi ning poolitada külasid ja talusid – paaritusretkel põdrad vahivad imelikku jauratust, kui kiirrong mööda vihiseb. Loetlesime kord Tallinna-Tartu-Riia-Varssavi trassil vähemalt 80 erineva kangusega loodushoiu objekti – nn joonlauatrassile jääb ilmselt kordades enam loodushoiualasid ja pühapaiku, mis kohalikele inimestele armsad. Eurorahade kuldses vihmas hakkavad joonlauaevangelistide hõlmadesse kindlasti haakima hulkade viisi kõrreliste sõpru, huulheinakiimalisi, käpaliste kaitsjaid koos piisonikallistajatega, tekivad sookollipilastajate ja liivaherilaste hipilaagrid.

Kuid me ei teadnud ega tundnud tollal enneolematut teadjakontorit nimega AECOM. Vaat see pidi kõik esoteerikud uimaseks lööma, kui 2011. aastal koostasime MTÜ Vabaakadeemia professorite Jüri Alliku ja Jaak Kikasega projekti «Raudtee kui Euroopa sidusus». Mõte oli rongi ja avameedia vahenditega visiteerida lätlasi, leedukaid ja poolakaid, veenmaks neid Balti rongiühenduse vendluses – kavas oli Balti kett rööbastel! Soovisime alustada kultuurilist mõttevahetust naabritega, rääkida inimestest ja inimestega…

Kuid Euroopa komisjoni transpordivoliniku eestikeelselt laualt tõrjuti see idee näokrimpsutusega kõrvale. Polnud «neile» vaja «nonde Tartu vabaakadeemikute» tarka juttu, ega rahva armastust – «segavad ja tolknevad jalus, parteid ei toeta». Kallaskranichlik raha armastab vaikust, poliitikud vajavad hämarust, ametnik aga soovib kõike salastada, ka salastamise põhjus on vaja salastada, soovitavalt 75 aastaks.

Baltikum kui kurgikujuline tühermaa, täis kääbuseid

Õelalt tuleb meelde Saaremaa silla nn püsiühenduse keskkonnamõju hindamise pikk saaga ning süvasadama sokutamine müütilise kirjuhahaga hirmutades Uudepanga lahe nullrannast (kus tsaariadmiralide Vladizapadi projekti paadiramp on tänini alles!) Küdema lahe avamere liivadesse - kümne aastaga on saarlaste juures randunud tervelt viis kruiisilaeva.

Kuri mõte ei peatu Koidula tühjalt haigutava piiriraudtee roostes relssidel ega Mäo ristmiku Pandivere karstiala veeuputuses. Tõdeotsiv teadjavaim seisatub otse Lämmijärve voolavasse vette rajatud Räpina hullsadamas, mis miljoni euro eest ainsat supelrand kõrkjatesse mässib. Estonian Air ja riiklik praamijant ei vääri pajatust, muidu jäämegi halama kuni VEB fondi saladuste ja «Estonia» hukuni – nurjatud valeotsused, hämarad tehingud, kusagil tinistati head ja paremat nagu mao peale rasva – meelepetted kõik!

Paistab, et lätlased teevad targemini: nemad ehitavad ainult tunneli Riia alla, et ühendada raudtee lennujaamaga, nad ei kavatse künda üles poolt Lätimaad. Kusagil ei räägita ju tõsiselt Pärnu-Riia vahelise raudtee hullusest – tõelised hädad vaikitakse targu maha! Jama algas sellest, et kümmekond aastat tagasi sünnitasid kauge brittidemaa suvaeksperdid AECOMi kehva seminaritöö formaadis suvalise joonlauatrassi, millega oleks ka Kihnu Jõnn oma püksirihmaga paremini hakkama saanud.

Ilmsel kohe haistsid kõrgete tugitoolide elukutselised lipsuga sulid saaki, parteikontorites nooliti juba Euroopa uuringurahasid. Grupp plakatikleepijate põlvkonna kogenud poliittehnolooge arvestasid, et Baltikum on üks kurgikujuline tühermaa, kus kõnnivad suvalised kääbused, keda paras sisse soolata – matsidele soga ajamise sihtasutuse kavalpead kaalusid suurte arvude meelepette efekti. Kaugelt paistavad ju euromärgid lummavatena- kukub piskut endalegi, arvab maavaldne kruusakuningas.

Raudteesõidu meelepettest on värvikalt kirjutanud psühholoogiaakadeemik Jüri Allik («Psühholoogia keerukusest» Tartu Ülikooli kirjastus, 2009) viidates Tartu ülikooli rektori Georg F. Parroti raudteereisile:

«1839.aastal avaldas Georg Friedrich Parrot Peterburi Teaduste Akadeemia Toimetistes lühikese teate, milles ta kirjeldas omapärast tajufenomeni, mida ta oli jälginud istudes Pavlovski jaamast läbi kihutavas rongis. Nägemisillusioon seisnes rongi suurest kiirusest põhjustatud raudtee äärsete esemete suuruse näivas vähenemises. Kui rong saavutas maksimaalse kiiruse, siis näisid vahimajake ja seal lipuga seisev vahtmeister olevat ainult pool nende tavasuurusest. Lugupeetud akadeemik kasutas väljendist «oli tunne nagu kihutaks läbi kääbuste maa»».

Unistused ja kommunism

Tulevane Tartu ülikooli rektor Peeter Tulviste saabus kord seitsmekümnendate lõpus Moskva rongiga Tartusse ning seletas vastutulnutele:

«TASS on volitatud teatame, et varem väljakuulutatud kommunismi asemel toimuvad Moskvas 1980.aastal sõbralike armeede spartakiaad, mõnel pool ka olümpiamängudeks nimetatud spordivõistlus.»

Tõepoolest, Nikita Hruštšov lubas kuuekümnendate alguses 20 aastaga valmis ehitada kommunismi materiaaltehnilise baasi, 30 aastat hiljem lubas ümberriietatud kommunist Andrus Ansip meid viia viie rikkama Euroopa riigi hulka, võttis siis kaenlasse pronkssõduri, külvates nii tarbetut viha venelaste hinge, et võita valimised.

Unistamine on tasuta meelelahutus, unistamise kõrgeim vorm on riiklik unistamine ja selle levitamine rahvusringhäälingus. Unistused Euroopa miljarditesajust ei sure niipea…

Nikolai Gogol lõpetab 1842. aastal oma «Surnud hinged» järgmiste sõnadega: «…kuhu sa ometi kihutad, vasta? Ta ei vasta. Imekaunilt tiliseb kelluke, mühiseb ja muutub tuuleks tükkideks rebitud õhk, lendab mööda kõik, mis iganes maailmas on, ja kõõrdi vaadates astuvad eest kõrvale ning annavad teed rahvad ja riigid.»

Tegelikult tõi Palmse krahv von Pahlen raudtee Peterburist Revelisse juba 1870.aastal hoolimata Kunda de Soucantoni, Aaspere Dellingshauseni jt Virumaa mõisnike kaebustest, et hobused hakkavad raudruuna nähes lõhkuma ning vedurikorstna suitsusädemed süütavad viljavihud rukkipõllul.

Palun, lõpetage see kommunismi ehitamise jant!

Ei soovi rohkem osaleda vilkas, aga viljatus «Rail Baltic – poolt ja vastu!» usuriituses. Nagu me ei suuda end kujutleda ei hutude ega tutside poolel Aafrika genotsiidis, nii ei soovi me muud, kui et olemasolev raudtee Tallinnast üle Tartu ja Valga kuni Riia linnani ehitataks korralikuks, kiireks ja mugavaks – jõuaks hommikuks Berliini!