Kaire Uusen

FOTO: Erakogu

Ametnike palgad häirivad avalikkust seni, kuni palkade avalikustamise tabel toob ebameeldivaid üllatusi, kuni vallajuhtide palgad tõusevad valel põhjusel, kuni tavaspetsialistide palgatõusuks ei jätku raha või kui kasina eelarve tõttu tõstetakse kellegi palka, aga jäetakse oluline töö tegemata, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Üheksakümnendatel, kui palga teemal uurimistöid hakkasime tegema, ütles meie välismaine koostööpartner: «Kui lasete palgasüsteemis korra käest ära ja lubate erandeid, siis hiljem korda taastada on väga raske.»

Nii on Eestis juhtunud riigiametnike ja omavalitsuste palkadega, mis oli juba sel ajal, kui kehtis üks astmestik, täis lõputuid erandeid. Nüüd on küll igal pool oma palgajuhendid või reeglid, kuid küsimusi tekitab see ikka. Tõepoolest, selgem olukord on riigi kõrgematel ametnikel, kelle palk on määratud seadusega, ka nende palkade suhestatus (st palk omavahelises võrdluses ja võrdluses teistega) on üsna mõistlik. Riigikogulaste palkade üle võib muidugi vaielda, kas nad teenivad vähe või palju, kuid vähemalt ei ole seal arusaamatuid erisusi. Kõrvaltvaatajale arusaamatuna tunduv palgasüsteem ongi Eestis pigem riigiasutustel ja omavalitsustel.

Hiljutine uudis – omavalitsuste volikogude otsustest tõsta vallajuhtide palku suurema lahkumishüvitise eesmärgil – kinnitas taas, et palka ei maksta sugugi ainult töö eest. Riigi tippametnike palku näeb iga-aastasest palkade avalikustamise tabelist, kus mõne palk ületab teisi mäekõrguselt, samuti leiab nõunikke või keskastme juhte, kes teenivad mõnestki tippjuhist enam. Ametnike palgad sõltuvad eelarvevõimalustest, teiseks asutuste palgajuhendis kehtestatud palgamääradest (vahemikest) ja lisatasude maksmise võimalustest. Kuidas neid aga määratakse, saab öelda iga asutus/vald vaid ise. Tuttav finantsekspert erasektorist on viimastel aastatel korduvalt avaliku sektori ühe või teise ametikoha kohta kriitiliselt öelnud: «Tundub, et riigil on raha raisata. Nad leiaks sellele töökohale sama hea tegija kaks korda väiksema palgaga.»

Riigi leib ei ole ammu enam pikk ja peenike. Keegi ei arvagi, et riigiametnike palgad peaksid tingimata olema võrdsed, teatud valdkonna juhile on vaja rohkem maksta. Puudub aga võimalus näha avalikkust häirivate arvude taha või sisse. Ka ühe osa ametnike suured ja teiste väikesed töötasud-lisatasud tekitavad küsimusi. Hercule Poirot esitab mõrvamüsteeriumi lahendades alati küsimused, mis vajavad vastust, sest enne ei saa juhtumit lahendada.

Miks on riigiasutuste võimalused erinevad? Miks makstakse ühes asutuses või teatud ametikohtadel suuri lisatasusid ja teises mitte? Miks on sellel või teisel ametikohal just selline palk? Vahel tuuakse põhjuseks töötaja turuväärtus, aga alati ei pea see paika.

On küllalt riigitöötajaid, kes teenivad riigiametis kaks või enam Eesti keskmist, aga ei leiaks praegusel ajal erasektorist samaväärse palgaga tööd (kui neil pole tutvusi) – hea, kui saaksid Eesti keskmist või natuke enam. Kõik ei pääse ka Brüsselisse. Vahel öeldakse, et turul pole häid tegijaid ja sestap tuleb olemasolevaid hoida. Tegelikult pole objektiivselt vaadates sobivatest kandidaatidest puudust – kohaliku omavalitsuse või riigiametniku tööga saaks väga hästi hakkama enamik õpetajaid, ülikoolilektoreid, ajakirjanikke, finantsspetsialiste, teadustöötajaid, eraettevõtete spetsialiste jne. Tööotsinguportaalid on avaldanud, et enamik eestlasi oleks parema palga pärast kohe valmis töökohta vahetama.

Palgaprobleemide algpõhjus riigisektoris seisneb eelkõige Eesti vaesuses, eraldatud eelarveraha mahus ja juhtide otsustes, millele (kellele) kui palju kulutatakse. Mitmedki heapalgalised kohad ei ole avatud, vaid sinna saamiseks on vaja õigeid tuttavaid, suhteid, õiget (poliitilist) meelsust jm. Kui tavaametnike ja üleüldse eestlaste palgad oleks töö nõudeid arvestades veidigi kõrgemad, ei tekitaks riigisektori palgad ilmselt nii palju rahulolematust ning vaevalt neid lehes ära trükitaks.

Minevikku ei tasu samuti idealiseerida. Eesti püüdis 1990ndate esimesel poolel üle võtta Saksa ranget karjäärisüsteemi, aga tegelikkuses see ei töötanud – palgad olid juba mõnevõrra erinevad, areng oli kiire, vajati uusi noori haritud spetsialiste, kellele poleks saanud maksta miinimumpalka ega panna ootele nn karjääriredeli alumisse otsa.

Millised võiksid olla lahendused?

Mida saaks teha, et hundid oleksid söönud ja lambad terved ehk rahul oleks nii avalik sektor kui ka Eesti inimesed? Esimene, riigile lihtsaim variant on teha selgitustööd, kui suurel määral võiks erisusi lubada, miks ühed asutused saavad raha palgatõusuks ja teised mitte, kas see on põhjendatud või eetiline (kasutatakse ju maksumaksja raha), et nõunik teenib asutuse juhist või vallajuhist rohkem, et kellelegi tehakse lihtsalt teeneid? 

Teine võimalus on võtta suund sarnaselt kõrgemate riigiametnikega (nagu ministrid, kohtunikud jt) palgatasemete ühtlustamisele samades ametites – nt riigiametite juhid, nõunikud, keskastme juhid. Palk ei peaks muidugi olema üks, aga oleks määratud mingi vahemik, mida selles ametis makstakse. Seda ettepanekut tehti valitsusele ja riigikogule aastatuhande algul korduvalt, aga suurte palgaerisuste ja rahapuuduse tõttu oli raske asja muuta. Näiteks lõi erilise pretsedendi 2002. aastal tolliameti (aasta hiljem maksu- ja tolliameti) juhiks valitud Aivar Rehe, kes sai hoobilt kolm korda suurema palga, kui oli olnud tema eelkäijal. Kas igal juhul on töötaja turuväärtus õigustatud, on taas eetika ja kokkuleppe küsimus. Maailmas on küllalt näiteid, kui edukas ärimees läheb riigitööle ja ega oota sugugi eelnevaga võrreldavat töötasu.

Kolmandaks. Riigipalgaliste või juhtide palku uurides ei tohi unustada, et suur osa madalama astme riigi- ja omavalitsuste töötajaid (tihti kõrgharidusega või oma ala eksperdid) saab üsna väikest palka. Miks ei ole nende palgad prioriteetide seas? Mõnes avaliku sektori asutuses ja omavalitsuses ei maksta kunagi ühtegi lisatasu ja palk on ebaõiglaselt madal.

Neljandaks, palgakorralduse aspektis on alati tehtud vahet tegevusvaldkondadel – kõiki ameteid või töid ei saagi lahterdada. Vahel on tippjuhte ja ka loomingulisi inimesi väga raske kastidesse panna ja neile õiglast palka määrata. Erasektorile on tasustamisel alati lubatud suurem vabadus kui avalikule sektorile – esiteks pole tegemist maksumaksja raha ega maksumaksja heaks tegutsemisega nagu avalikus sektoris. Erasektoris on tööd muutuvamad ja ettearvamatumad, sõltuvad palju enam turuolukorrast, hooajast, klientidest ja ka töötaja enda võimekusest.  

Lisatasude mõistlik osakaal

Teiste maadega võrreldes võib Eesti avaliku sektori, eelkõige riigiametnike koorekihi puhul ette heita nende suuri isiklikust panusest tulenevaid lisatasusid. Muidugi makstakse neid eelkõige palga suurendamise ettekäändel. Tahame või mitte, aga avalikus sektoris on töö üsna täpselt ette ära määratud ja omaloomingule või ülimatele pingutustele seal tihti kohta pole. Kui mina 90ndate keskel riigiametisse tööle läksin, ütles üks vanem härra kohe, et agarust ja liiga vabalt tegutsemist seal ei sallita. Tuleb teha, mis on ette nähtud.

Kui erasektori töötajat võib võrrelda vaba hobusega, kelle ees on ootamatud tõkked, siis avaliku sektori töötajale on päitsed pähe pandud ja tee kätte näidatud. See on ka põhjus, miks kogu (lääne) maailmas on riigitöötajatel isikust või tulemustest sõltuv lisatasude osakaal suhteliselt väike ega ületa üldjuhul 10–20 protsenti ametikoha palgast. Muidugi makstakse välisriikideski lisatasusid (vaadake Saksamaa vm bürokraatlike suurriikide avaliku sektori palgasüsteeme), aga seal kehtivad need kõigile. Näiteks makstakse staažitasu, mõnel pool arvestatakse perekondlikust seisust/laste arvust tulenevalt lisatasu jne. Võidakse arvestada akadeemilist kraadi, spetsiifilisi kutsetunnistusi või tasemeid jms. Eestis on mindud just individuaalsete võimete arvestamise teed, aga see ei ole avalikus sektoris alati põhjendatud.

Seega, võimalusi olukorra parandamiseks või avalikkuse jaoks vastuvõetavamaks muutmiseks on. Ametnike palgad häirivad avalikkust ilmselt seni, kuni palkade avalikustamise tabel toob ebameeldivaid üllatusi, kuni vallajuhtide palgad tõusevad valel põhjusel, kuni tavaspetsialistide palgatõusuks ei jätku raha või kui kasina eelarve tõttu tõstetakse kellegi palka, aga jäetakse oluline töö tegemata.