Urve Eslas: karistusvalitsus

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Vast on teiste elualade esindajatel enam põhjust uue valitsuskabineti koosseisu üle rõõmustada, kuid kultuuri ega hariduse ja teaduse vallas tehtud vangerdused suureks optimismiks põhjust ei anna. Pigem võib jääda mulje, et tegu on karistussalk­lastega, kelle koalitsioon on otsustanud probleemsete valdkondade peale välja saata. Ilmselt leiti, et neis valdkondades on kord käest lastud ja uued reformid nõuavad enam otsustavust.

Ehkki lahkuv haridus- ja teadusminister Lukas nimetas kogu uut valitsust «karminäoliseks», on just kultuuriministrina alustav Rein Lang ja haridus- ja teadusministriks saav Jaak Aaviksoo tuntud oma reljeefse – küll Aaviksoolt laenatud termin, kuid kehtib kahtlemata ka Langi puhul – suhtumis- ja käitumislaadi poolest.

Jääb mulje, nagu peaks Lang taltsutama Jänese juhtimise all häbematult enesekindlalt suuremat sõnaõigust ja sotsiaalseid garantiisid nõudma hakanud kultuuriinimesi, teiselt poolt suruma pähe suukorvi ajakirjandusele, kes eelmise ministri kohatisest suutmatusest ei suutnud vait olla. Jätkaks ju Lang vähemalt selle viimasega sama loogilist jada, mida ristiretkel meedia vastu allikakaitseseadusega alustas.

Tõepoolest, vaadates kultuuriministri positsiooni madalat prestiiži, mis muu motivatsioon peaks Langil olema juhtida ministeeriumi, kus ta tunneks end ilmselt kui Napoleon St Helena saarel. Ilmselgelt on kultuuriministeerium liiga väike akvaarium, nii positsiooni kui eelarve mõttes, ja Lang liiga ambitsioonikas kala selle jaoks.

Kultuuriinimestele võib see mõnevõrra hirmutav tunduda, sest isegi ei tea, kumb oleks halvem: kas see, kui Lang meediale keskendudes kultuuri sootuks unustaks, või see, kui ta seda tõepoolest juhtima asuks. Meenutaks enne valimisi Kaarel Tarandi öeldut – kultuur on valdkond, kus juhtida tuleb keskmisest arukamaid inimesi, keda sõna autoritaarsemas mõttes juhtida pole suurt võimalik. Arvata, et asjatundmatut juhtimist korvab hilisem võimukus, on üsna rumal.

Samas on Langil positiivse programmina suurepärane võimalus kasutada pagenduses viibitavat aega selleks, et minna ajalukku ministrina, kes oma kogemusi kasutades suudab enam kultuuri rahastamise eest seista kui ükski teine minister enne teda.

Mis puudutab uut haridus- ja teadusministrit, siis on karta, et mitmekiiruseline teaduse areng, mida püütakse vältida Euroopa kontekstis ja mis vahepeal vähenemas oli, jätkub Eestis nii ühe valdkonna kui ühe piirkonna eelistamise tõttu. Ja ka vene gümnaasiumide eesti keelele üleviimine aaviksoolikul sambameetodil ei ole ilmselt parim viis.

Inimkooslused toimivad põhimõtteliselt teisel viisil kui füüsikaline maailm.