:format(webp)/nginx/o/2017/05/04/6622443t1h5cbf.jpg)
Meie perel on olnud võimalus elada Eestist eemal, Prantsusmaal, kus 7. mail otsustavad prantslased presidenti valides ka selle, kas ja millist Euroopat nemad soovivad. Paar kuud Eestis tagasi olnuna küsis mu põhikooli alustanud tütar, miks räägitakse Eestis «meil siin Eestis ja neil seal Euroopas», ka Eesti on ju Euroopa, kirjutab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Keit Kasemets.
Tõesti. Pole ju nii, et Euroopa Liidu otsused tehakse kuskil kaugel anonüümsetes institutsioonides ja teiste riikide mured ei puuduta meid. Otsuseid teevad ja nende eest vastutavad liikmesriikide rahva valitud poliitikud. Ka meist oleneb, milline on Euroopa tulevik. Loodan, et pärast eesistumist on palju rohkem neid, kes jälgivad Euroopas toimuvat ning mõtlevad ja ütlevad «meil Euroopas!».
Kuue aastakümnega on Euroopa riigid koos saavutanud arvatavasti rohkem, kui keegi ELile aluse panijatest oleks osanud loota: pikaajaline rahuperiood ning ühendatud Lääne- ja Ida-Euroopa, kus kõigis liikmesriikides on tagatud isikuvabadused ja demokraatia.
On kogu Euroopas õppimise ja töötamise võimalused. Lisaks Euroopa Liidu sünnipäevale on tänavu 30. juubel Erasmuse programmil, mille kaudu on Euroopas õpirände kogemuse saanud muljetavaldav arv eestlasi, üle 85 000. Ühine raha ja ühine turg, mis on kaasa toonud heaolu kasvu ning piirideta liikumise vabaduse, tunduvad praegu võimalustena, mis on alati olemas olnud.
Ent eelmine aasta näitas, et kõik saavutatu ei ole iseenesestmõistetav. Kriisid Lähis-Idas tõid kaasa põgenikevoo, mida EL polnud varem kogenud ja millega tegelemiseks poldud esialgu valmis, pärast globaalset finantskriisi jäi Euroopa majandus pikaks ajaks vinduma ja on kosunud alles tänavu. Esimest korda otsustas üks riik EList lahkuda. Ühendkuningriigi otsus käivitas ka teistes riikides arutelu, kas ja kuidas koos edasi minna.
25. märtsil allkirjastasid 27 riigi valitsusjuhid Rooma deklaratsiooni, millega kinnitasid Rooma lepingute 60. aastapäeval soovi ELi ühiselt edasi viia. Euroopa Komisjon on pakkunud välja viis arenguteed, alates praeguse seisu hoidmisest kuni föderatiivse Euroopani.
EL loodi selleks, et lahendada koos probleeme, mida iga riik üksi ei saa nii tulemuslikult lahendada. Kuigi liikmesriigid näevad ELi ja selle kasu erinevalt, saavad kõik aru, et vajadus ELi järele pole kuhugi kadunud. Vastupidi, uus aeg toob uued valdkonnad, kus koos saab edasi tulemuslikumalt kui eraldi. Kõigi riikide, sh Eesti jaoks on peamine küsimus, kas me tahame, et EL edasi areneb ja kui jah, siis millistes valdkondades.
Näiteks digitaalne ühisturg. Isesõitvas autos on võimalik kogu Euroopa läbida vaid siis, kui on kokku lepitud ühtsed reeglid - kes on juht, kui teda otseselt autos ei ole, millised on turvalisuse nõuded ja andmevahetuse standardid. Või kaitsepoliitika arendamine, mida eestimaalased pidasid 2016. aasta Eurobaromeetri uuringu järgi kõige olulisemaks EL valdkonnaks üldse. 84 protsenti toetas ELi kaitsepoliitikat.
Eesti ülesanne ELi nõukogu eesistujana pole lihtne. Vaja on kokku tuua eri riikide arusaamad ELi arengust ja tegeleda olemasolevate kriiside lahendamisega. Seda väljakutset arvestades on eesistumise tunnuslause «Ühtsus läbi tasakaalu» igati asjakohane.
Arvamus, et eesistujal ei ole EL arengule erilist mõju on kas naiivne või asjatundmatu. Eesistuja juhib kõiki liikmesriikide vahelisi arutelusid. Alates 1. juulist saab Eestist pooleks aastaks ELi keskus – riik, kelle ideedest ja arvamustest on kõik huvitatud ning kuhu kõik tahavad tulla.
6. mail kutsub Euroopa Komisjoni esindus koos ELi liikmesriikide saatkondade ja riigikantseleiga kõiki Tallinna Vabaduse väljakule, et tähistada Euroopa päeval Euroopa Liidu 60. ja Erasmuse 30. sünnipäeva ja rääkida Eesti eesistumisest.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/20/6569509t1h6b8b.jpg)