Noored kooli programmi kaudu Tallinna Kunstikoolis ajalugu õpetav Helen Sabrak 2011. aastal.

FOTO: Mihkel Maripuu/Scanpix

Kui õpetaja roll tuleviku koolis on olla õppeprotsessi juht ja koordineerija, mitte ainuisikuline tegija, siis kooli juhtkonna roll on kindlasti ühise tähenduse ja parimate tingimuste loomine, kirjutab Helen Sabrak, Avatud Kooli eestvedaja ja Noored Kooli programmi vilistlane.

Rohkem kui miski muu, mõjutab lapse edenemist koolis õpetaja, mitte klassi suurus, mitte kooli omandivorm, mitte koolimaja remondi värskus, vaid õpetaja. Me teame seda lapsevanemana intuitiivselt ja seda kinnitavad ka uuringud. Õpetaja puhul on määravad kaks aspekti: esiteks, õpetaja professionaalsus ehk see, kui hästi ta on ettevalmistatud ja kui hästi on korraldatud õppetöö ja teiseks, õpetaja ja õpilase suhete kvaliteet ehk kuivõrd laps tunneb, et õpetaja teda päriselt märkab ning temast hoolib. Teisisõnu sõltub õpilase edenemine koolis mõtestatud pingutuse ja turvatunde tasakaalust.

Eesti kontekstis võime haridusuuringute valguses olla üsna kindlad, et meie lapsed saavad akadeemilises mõttes hea hariduse (vähemalt eestikeelses koolis, meie vene õppekeelega koolid on rahvusvaheliste uuringute järgi mõneti kehvemas seisus). Ent kuna muutuvas globaalses maailmas on probleemid üha komplitseeritumad, on heade teadmiste kõrval küsimus nende rakendamise oskuses. Kas lapsed suudavad teadmisi uudses olukorras seostada ja kasutada? Järjest enam ainete omavahelise lõimimise, projektõppe, koolivälise elu kooliga sidumise poole liikuv õppetöö püüab nendele ootustele vastata.

Kas õpetaja hoolib, päriselt?

Kooliteed alustava lapse vanemad mõtlevad kooli valimisel suurepärastele teadmistele, mida lapsed koolist saavad, aga see pole kõik, mida nad ootavad. Sageli teeb lapsevanemaid kooli valikul ärevaks küsimus sellest, milline on emotsionaalne ja sotsiaalne keskkond, kuhu laps satub. Kes on õpetaja ja millised on tema hoiakud? Kas tal on aega ja jaksu, et märgata minu last? Ja see on selgelt teemade ring, kus suurem osa koole alles otsib oma lähenemist. Sotsiaalsete ja emotsionaalsete teemade käsitlemine klassis on puhtalt õpetaja indiviidist ja kogemustest tulenev, harva on koolil tervikuna lähenemine või veel harvem metoodiline terviklik lahendus sellele osale haridusest.

Ja see on koht, kus saavad lapsevanemad oma vankumatu nõudlikkuse ja hoolimisega koolidele abiks olla. Küsida ikka ja alati kooli juhtkondadelt, kas lisaks väga headele teadmistele pööratakse koolis piisavalt tähelepanu ka laste vaimsele ja emotsionaalsele tervisele ning nende sotsiaalsele arengule? Mida teeb kool selleks, et toetada lapse arusaamise kujunemist iseendast ja teistest, et laps õpiks oma vajadusi märkama ja neid konstruktiivselt väljendama? Kas koostöö tegemist õpitakse ja eesmärgistatakse? Kas õpetajal on tegelikult ka huvi, aega ja energiat tähele panna, analüüsida ja innustada iga lapse arengut?

Selleks, et meie lapsed oleksid valmis nii selle kui ka järgmise sajandi maailmaks, tuleb lisaks väga headele teadmistele anda neile oskus koostööd teha, anda neile julgus olla loov ning julgus väljendada oma ideid, arendada keskendumist ning oskust üksteise tugevustele toetudes keerulisi probleeme lahendada. Kas meie õpetajad oskavad seda täna pakkuda?

Sõnastame ootused

Kas see, et eelmise sajandi koolis kulus enamik õpetaja ja õpilase ühisest ajast faktiteadmiste esitamisele, talletamisele ja reprodutseerimisele, on pädev ka tänapäeval? Ilmselt on vaid aja küsimus, kui veebist leitavad videotunnid on tipptasemel õpetaja antud tundide tasemel – interaktiivsed ja kaasavad, sisulisi teadmisi pakkuvad. Samas ei asenda arvutist vaadatav tund kunagi tõelist inimkontakti, märkamist, innustamist, tagasisidet ja mõistmist.

Läbi selle, et arvuti ja külalisõpetajatele avatud kool vähendab õpetaja rolli teadmiste ainuisikulise edasiandjana, võiks õpetajal vabaneda aeg, et töötada individuaalselt ja väikestes gruppides lisaabi vajavate või eriti andekate õpilastega. Õpetajal jääb aega, et planeerida videotunnile või eksperdist külalisõpetajale kaasahaaravaid jätkutegevusi, mis aitavad lastel omandatud teadmistele tähendust luua. Pideva tunniandmise koormuse vähenemine võimaldab leida ressursse, et planeerida õpetlikke käike koolist välja teaduskeskustesse, muuseumitesse ja ettevõtetesse teadmisi päriseluga seostama.

Maailmas, kus tulevik põhineb koostööl ja võrgustikel, on mõeldamatu, et õpetajate töö saaks olla kuidagi erinev. Rocca al Mare koolis on juba aastaid igal klassil kaks klassijuhatajat, Hansa koolis Tartus annavad mitme aine õpetajad avatud ruumides mitmele klassile koos tunde, Prantsuse lütseumis planeerivad keeleõpetajad tööd koos ja vahetavad pidevalt omavahel õpilasi, kellele tundi antakse, järjest enam on levinud abiõpetajad, külalistunnid, aineõpetajate koostöös sündinud ühised projektid.

Need sammud aitavad redefineerida õpetaja klassikalist ajakasutust ja töökorraldust ning liikuda selle poole, et väga heade akadeemiliste teadmiste kõrval on järjest enam fookuses ning õpetaja tööplaanis ka õppimise tähenduslikkus ning sotsiaalne ja emotsionaalne areng.

Seega kui õpetaja roll tuleviku koolis on olla õppeprotsessi juht ja koordineerija, mitte ainuisikuline korraldaja, siis kooli juhtkonna roll on kindlasti ühise tähenduse ja parimate tingimuste loomine. Lisaks väärilisele palgale ja tähendusele on just paindlikud töötingimused need, mis hoiavad kunagi suure-suure kire ja entusiasmiga õpetajatööle tulnud imeinimesed ikka energiast pakatavana õigel kursil.

Kui koolijuhid loovad õpetajate ja lapsevanematega koos ühist arusaamist, millise tuleviku jaoks täna kooli tehakse, siis on see juba pool võitu. Edasi tuleb aidata õpetajad välja oma üksildasest rollist nelja seina vahelt. Tuleb luua töökorraldus ja tunniplaan, mis võimaldab õpetajatel teiste osalistega rohkem koostööd teha. Koos luues ja koos tehes õpitakse üksteiselt, leitakse peidetud ressursse, et suurepäraste tundide kõrval olla õpilaste jaoks olemas ning jaksata märgata ja motiveerida.

Nii nagu iga õpetaja peab silmas pidama iga oma õpilase arengut, peab kool tundma ja toetama oma õpetajat. Sest ainult pidevalt ennast analüüsiv, jälgiv ja arendav õpetaja saab püsida värske ja ajakohasena muutuva maailma õpilaste jaoks.

Loe ka teisi «Noored kooli» programmi kümnenda sünnipäeva puhul ilmunud lugusid:

Noored õpetajad pakuvad lahendusi hariduselu paremaks muutmiseks

Arutelu: mis on hariduse suurimad väljakutsed?

Kristi Klaasmägi: kui suurt ja kiiret muutust haridus vajab?

Teibi Torm ja Eve Eisenschmidt: mida on viimased kümme aastat hariduses muutnud?


Mullu kümneaastaseks saanud «Noored kooli» programm viib võimekad ülikoolilõpetajad ja erialaeksperdid vähemalt kaheks aastaks koolidesse õpetajana tööle. Samal ajal läbivad osalejad koolitusi ja kujunevad programmi jooksul aina paremaks õpetajaks ning eestvedajaks oma kogukonnas.

Pärast programmi lõppu jätkavad rohkem kui pooled neist õpetajana. 80 protsenti «Noored kooli» kogukonnast panustab ka edaspidi erineval moel haridusvaldkonda.

«Noored kooli» programmi saab rohkem infot nende kodulehelt.