Andrus Karnau

FOTO: Pm

Tootsi tuulepark oleks olnud erakordne projekt nii suuruselt kui ka maksumuselt. 300 GWh energiat on pool sellest, mida Eesti tuulepargid suudavad praegu aastas toota. Investeering olnuks 150–170 miljonit eurot, mis on samas suurusjärgus Tallinki uusima reisilaevaga, kirjutab kolumnist Andrus Karnau.

Eesti vajab suuri investeeringuid, et riigi ülimadalat majanduskasvu kiiremale tempole aidata. Eestis on üha rohkem inimesi, kes kahtlevad põlevkivist elektritootmises, nii et Tootsi tuulepark oleks tähtis ka maailmavaateliselt ja Euroopa Liidu keskkonnaeesmärkide täitmisel. Riiklik energiafirma on lubanud senisest palju rohkem energiat toota taastuvaist allikaist.

Need argumendid kõnelevad valitsuse otsuse poolt anda 160 hektarit Tootsi sood konkursita riiklikule energiafirmale. See on olnud valitsuste pikaajaline poliitika, et ebaharilikult suuri investeerimisprojekte võiks erandlikel tingimustel toetada. Kui iga riigile kuuluv maatükk võiks omanikku vahetada vaid oksjoniga, tähendaks see seda, et ka puidumassitehase 100 hektarit tuleks panna enampakkumisele. Mis tähendaks ilmselt miljard eurot maksva puiduinvesteeringu surma.

Tõsi, maatükk oleks andnud hoogu ka Eesti Energia äritegevusele. Äris on kord juba nii, et kui keegi on peal, siis keegi peab alla jääma. See võib tulla üllatusena, sest lagedat maad ja tugevat tuult näib Eestis olevat piiramatul hulgal, aga uute tuulegeneraatorite püstitamise võimalusi on järel väga vähe. Sellel on kaks põhjust.

Esiteks on valitsus seadnud tuuleenergiatoetusele mahupiirangu. Riik maksab aastas kuni 32 miljonit eurot kuni 600 GWh tootmise eest. Kui olemasolevad pargid toodavad piirnormi mahus energiast, siis iga järgmine park hakkab olemasolevate tuuleparkide toetust kärpima. Suuremas hädas on vanemad vähem efektiivsed pargid.

Teiseks on kaitseministeerium vaidlustanud või keeldunud ehitusluba andmast enamikule uutest tuulepargiprojektidest riigikaitselistel põhjustel. Riigikaitsjad on peatanud 1350 MW mahus tuuleparkide projekte. Praegu on teada ainult kaks projekti, mis võiksid töösse minna – Tootsi ja 100 MW Aidu park.

Sellises olukorras ei jäänudki Eesti Energiaga konkureerivail investoreil midagi muud üle, kui takistada kõikide vahenditega uue suure tuulikupargi kerkimist. Kohus pani ehituskeelu, valitsus ja Eesti Energia olid olukorras, kus oli valida, kas aastaid kestev kohtuvaidlus koos pideva mainekahjuga või anda alla ja minna oksjoni teed.

Eesti Energia on oksjonil tugevaimas positsioonis, sest ettevõte on teinud ettevalmistused ehituseks. Isegi elektrituruseaduse eelnõu on tehtud selle järgi, et Tootsi tuulepark valmiks 2020. aasta lõpuks ja mahuks nii praegusesse stabiilsesse ja heldesse toetusskeemi.

Uuel tulijal on keeruline nii kiiresti suur park valmis ehitada, et saada olemasoleva elektrituruseaduse järgi toetust. Seega on jäänud veel võimalus pakkuda oksjonil hinda selle nimel, et krunt omandada n-ö tõrjehinnaga, pakkudes nii kõrget hinda, et Eesti Energia loobuks ehitusest. Kui Tootsi tuulepark jääks tegemata, jätkuks riiklikku toetust rahulikult kõikidele olemasolevatele tuulepargiomanikele. Nii et 160 hektari väärtus polegi mitte niivõrd selles, mida sinna ehitada saab, vaid hoopis selles, et mida sinna ei ehitata.

Maksumaksja võidab igal juhul, sest krundi müügist laekuv summa aitab kosutada riigikassat. Kui Eesti Energia tuulepargiinvesteeringut tegema ei pea, võib vaba raha kasutada uue õlitehase investeeringuks. Maksumaksja võidab sellest veelgi rohkem, sest õlitehase rahavoog on suurem ja stabiilsem kui tuulepargil.