Juhtkiri: vallajuhtide palgatõus lahkumishüvitise nimel

500-eurosed. Foto: SCANPIX

Vallavanemate palga tõstmine, et nad saaksid sügiseste valimiste järel suuremat lahkumishüvitist, näeb päris inetu välja. Samas on see kohalike elanike hinnata, kas nad peavad oma volikogude palgatõusuotsuseid õiglaseks või mitte – juba oktoobrikuistel valimistel.

On selge, et kõiki juhtumeid ei saa lüüa ühe vitsaga. Näiteks Tudulinna ja Varstu volikogu juhid selgitavad, et nende vallavanemad on teinud tublisti tööd, liitumiskõnelused on koormust lisanud ning varasem palk oli volikogu hinnangul nadi. Volikogu võibki otsustada, et vallavanem väärib oma tehtud tubli töö eest suuremat hüvitist.

Kindlasti tasub aga volikogude liikmetel väga tõsiselt mõelda oma inimeste, valijate ja maksumaksjate õiglustundele. Kasvõi selleks, et kuldsetest käepigistustest ei saaks volikogu valimiste põhiteemat hoopis olulisemate, tulevikku määravate küsimuste asemel. Terve aasta palga suurusest koondamishüvitisest võivad tavalised eraettevõtetes töötavad inimesed ainult und näha.

Palga tõstmine suurema lahkumishüvitise nimel on valla- ja linnajuhte ootava kuldse käepigistuse üks tahk. Kirjutasime juba jaanuaris suurimate hüvitiste saajatest. Kirjutasime ka vallast, kus selleks, et juhtide hüvitis ei tunduks hirmus suur, makstakse tavapärasest tunduvalt suuremat koondamishüvitist ka teistele ametnikele.

Pihtla vallavanem ja endine Saare maavanem Jüri Saar võttis ajalehes Saarte Hääl (14.01) üles teema, et pole õiglane, kui aastapalgasuuruse hüvitise võtavad vastu ka need inimesed, kes tegelikult lähevad liitunud valda tööle abivallavanemaks või osakonnajuhatajaks ning seda tõenäoliselt kõrgema palgaga, kui neil vallajuhina oligi. Saar ise on suurepärane eeskuju, sest annetas 2001. aastal saadud lahkumishüvitise, mis talle endale tundus ebaõiglaselt saaduna, sihtasutusele Saaremaa Fond.

Iseenesest ei ole tänase lehe loo tegemisel teada olnud 93 vallavanema palgatõus keskmiselt ei kasvuprotsentides ega eurodes sugugi ulmeline. Küsimus ongi igal üksikul juhul selles, kas otsustajad suudavad oma valijaid veenda, et asi on õiglane.

Seadusandja kirjutas suure lahkumishüvitise haldusreformi reeglitesse selleks, et vallajuhid ühinemistele lihtsalt oma töökohast kinnihoidmise nimel liiga tuliselt vastu ei sõdiks. Seadusandja ja valitsuse seisukohalt ongi ilmselt olnud mõistlik omavalitsusjuhtidele sellist präänikut pakkuda. Hoopis teise taseme küsimus on aga see, kas omavalitsustegelastel on igal juhtumil eetiline see präänik vastu võtta.

Neile omavalitsustegelastele, kes tegelikult lähevad valimiste järel tööle uude liitunud valda, võib aga soovitada vaid järgida Jüri Saare eeskuju: kindlasti leitaks oma kogukonnas ettevõtmine, mille hüvanguks raha annetada.