/nginx/o/2015/09/29/4540991t1h974e.jpg)
/nginx/o/2017/02/27/6390697t1h20a9.jpg)
Teen ettepaneku, et Eesti loobuks olemast Euroopa vanade rehvide prügimägi ja seaks liiklusohutust silmas pidades rehvidele selge vanusepiirangu, kirjutab Jaanus Marrandi, Riigikogu majanduskomisjoni liige (SDE).
Jaanus Marrandi: paneme rehvidele vanusepiirangu (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle aasta alguses toimus kahenädalase vahega kaks liiklusõnnetust, kus hukkus inimene. 8. jaanuaril kaldus Viljandi vallas vastassuunavööndisse Volkswagen, mille rehvid olid aastast 2006 ning 30. jaanuaril kaotas Vinni vallas juhitavuse Peugeot, mille esimesed rehvid olid aastast 2002 ja tagumised aastast 2007.
Ma ei süüdista kedagi, sest mõlemal autol olid talverehvid ja ka muster polnud liiga kulunud. Seadused olid täidetud, reeglitest peeti kinni. Ometi esitavad need kaks traagilist õnnetust meile küsimuse: kui ohtlik on Eesti oma inimestele Euroopa rehvide prügimäena?
Kes guugeldab märksõna «kasutatud rehvid», saab kiiresti hulga ettevõtteid, kelle üheks tegevusalaks ongi peamiselt Põhjamaadest ja Saksamaalt toodud kasutatud rehvide müük. Hinnad, mõistagi, on kuni kordades odavamad uutest rehvidest. Just see paljusid ostjaid ahvatlebki.
Neid inimesi tuleb mõista, aga vanade rehvide puhul oleme silmitsi ohtliku olukorraga, kus kummisegu east tingitud jäikuse suurenemine halvendab oluliselt rehvi haarde- ja pidurdusomadusi. Ekspertide sõnul on juba 5 – 6 aastat piisav aeg, mis teeb ka kõige parema rehviga oma pöördumatu töö. Kaks korda vanemad rehvid on sama arusaamatu nagu praegu kehtiv nõue, et kui sõidu- ja pakiautol, samuti liinibussil peab talvel olema rehvimustri sügavus vähemalt 3 mm, siis veoautol vaid 1,6 mm.
10 – 15 aasta vanuste rehvidega sõitmine on aga võimalik, vanusepiirangut seatud ei ole. Nii ongi, et liiklusjärelevalves ega ülevaatusel ei kontrolli keegi rehvide vanust, mis oleks iseenesest väga lihtne – valmistamise aeg on kenasti näha –, piirdutakse aga vaid mustri sügavuse kontrollimisega. See aga on pool rehkendust, mis võib liikluses, eriti kehvade teeoludega, elusid nõuda.
Ka liiklusõnnetuste uurimiskomisjoni juht, maanteeameti liiklusekspert Villu Vane räägib viimases Autolehes õnnetustest, milles oli selge roll igivanadel rehvidel – nende «haardevõime libedal teel on praktiliselt olematu, kuigi mustrisügavus võib isegi normile vastata».
Teen ettepaneku, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium täiendaks mootorsõiduki tehnonõudeid kirjeldavat ministri määrust, kehtestades rehvide vanusepiiriks 6 või maksimaalselt 7 aastat. Seega, kui on vanemad rehvid, siis sõiduk tehnoülevaatusest läbi ei saa ja meie teedele-tänavatele sõitma ei pääse.
Nii astuksime sammu turvalisema liikluse poole. Meid on niigi liiga vähe, et võiksime rahvana lubada liigset liiklusriski ja kaotatud elusid. Alguses võib see tunduda ehk järjekordse käsu-keelu rakendamisena, aga inimelud on väga-väga palju kallimad vanade ja uuemate autorehvide hinnavahest.