Eiki Berg

FOTO: Erakogu.

Kuuskümmend aastat tagasi sündinud Euroopa Majandusühendus nägi lõimumises võimalust tegeleda kontinendi majandus-, sotsiaal- ja turvalisuse küsimustega tõsisemalt kui kunagi varem. «Veelgi sidusama liidu» (ingl k ever closer union) ambitsioon kajastub ELi alusdokumentides ning pakub kõneainet tuliseks köetud jututubades.

 

[1] (Ingl k ever closer union)

See on ühtaegu võluvits Euroopa pöördumatust integratsioonist jutlustajatele kui ka kont nende skeptikute hambus, kes muretsevad rahvusriikluse ja iseolemise hääbumise pärast brüsselliku diktaadi all. Nii nagu polariseerunud heitlustes ikka, on kainet arutelu vähe. Euroopa tihedam lõimumine ei ole imperatiiv, mis juhtub nii või teisiti, sõltumata meie tahtest. Ega ole see ka mingi kitsa äri- ja poliitilise eliidi vandenõu, mis rullib üle rahva tahtest olla peremeheks omaenda maal. Tegelikkuses oleme kõik osa reisiseltskonnast, kes on jätnud meelega sihtpunkti defineerimata. Pigem vaidleme suuna, liikumiskiiruse ja potentsiaalsete kaasteeliste isikuomaduste üle.

Idee veelgi sidusamast liidust on seda tühjemalt kumisenud, mida rohkem poliitilist vahtu on suudetud retoorika pindmistest kihtidest välja peksta. Kas mäletate eelmise Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso üleskutset rahvusriikide föderatsioonist (2012), mis looks tõelise aluse majandus- ja rahaliiduks? Majandus- ja rahaliidu lõpuleviimisest räägib ka Jean-Claude Junckeri eestvedamisel koostatud nn viie presidendi raport (2015), mis lisaks olemasolevale lõimumisvalemile osutab ka fiskaal- ja poliitilise liidu loomise vajaduse suunas. Kui esimene kutsung on reaalses elus teostamatu, siis teine huvitav ettepanek sunnib küsima, miks ometi ei peeta kinni euroala toimimiseks vajalikest stabiilsus- ja kasvupakti tingimustest? Usalduskrediit lõimumise suhtes saab kasvada üksnes sooritusnäitajate pinnalt. Kehv sooritus ei suurenda usutavust ka siis, kui üldine kriisitunnetus võiks anda reisiseltskonnale vajaliku impulsi teekonna jätkamiseks.

Lissaboni leping on teadupärast viimane ELi aluslepingute muudatus, mis hakkas kehtima 2009. aasta detsembrist. Teekond selleni oli aeganõudev ja katsumusterohke – kaheksa aasta vältel jõuti erinevad lepinguversioonid mitmel korral auklikuks ja põhja lasta. Esmalt ebaõnnestunud referendumid põhiseadusliku lepingu osas Prantsusmaal ja Hollandis (2005), siis juba ratifitseerimiskriis Iirimaal (2008) ja viimaks tõrge Tšehhi presidendilt Vaclav Klausilt, kes viimasel hetkel enne allkirja andmist soovis täiendada lepingut lisaklausliga sudeedisakslaste varaliste nõuete kohta.

ELi edasine lõimumine ei ole ammuilma enam tehnokraatlik projekt, mis toimib vaid riigipeade ja valitsusjuhtide peade kohal ning üksnes majanduslikke argumente silmas pidades. Sellest on saanud paljudele liikmesriikidele sisepoliitiline võitlustanner, mis aitab lühiajalises perspektiivis poliitilist toetust osta odava hinnaga, kahandades ühistegevuse väljavaateid veelgi.

Vahepeal on ELi ühtsust räsinud euro- ja rändekriis. Ebaõnnestunud idapartnerlus ja suhete madalseis Venemaaga on andnud uue võimaluse äärmuspopulistidele, kes ähvardavad mitte ainult olemasolevaid poliitilisi süsteeme kõigutada, vaid ka ühendusest välja astuda. Ühendkuningriik on juba alustamas lahkumiskõnelusi ELiga. Selle kõige taustal terendab teadmine, et igasugune jutt «veelgi sidusamast liidust» ei ole tõsist remonti vajavale ühendusele jõukohane ega ka mitte soovituslik. Samas ei ole hiljuti komisjoni avaldatud valges raamatus tõsist reformikava, mis parandaks haavad ja aitaks kindlamini tulevikku vaadata. See, kuidas ja millega tuleviku eurooplased sisepiire ületavad ja oma ajastu tehnoloogiliste väljakutsetega kohanduvad, on justkui arutelu peielauas kadunukese vaba aja veetmise võimaluste üle.

ELi seesmise lõimumise kõrval on sama tähtis ka integratsiooni väline aspekt ehk laienemine. Varasemate laienemiste tulemusena on saadud 28 liikmesriigist koosnev ühendus, mis suhetes kolmandate riikidega üritab rääkida «ühel häälel». Isekeskis olles tulevad aga ilmsiks lahknevused suurte ja väikeste, vanade olijate ja uustulnukate, panustajate ja saajate vahel. Kõik varasemad laienemised on olnud tingitud soovist «liita sarnaseid» ja laiendada «turvaala», mis jääb tuum-Euroopa ja väljaspoolsuse vahele. Seda eeldusel, et enne uute liikmesriikide lisandumist, on sammuke «veelgi sidusamale Euroopale» lähemale astutud. Ühendus ei saa ju laieneda olukorras, kus iga uustulnuk saab võimaluse lõimumisel kurssi muuta, kiirust alandada või eritingimusi välja kaubelda. Selleks peavad olema eelnevad ümberkorraldused tehtud. Ühise põllumajanduspoliitika alused kujundati välja enne esimest laienemisringi, mille käigus ühinesid Ühendkuningriik, Iirimaa ja Taani. Ühtsele turule üleminek otsustati veel enne, kui Hispaania ja Portugal liitusid ühendusega. Ida- ja Kesk-Euroopa riikide liitumine eeldas institutsionaalse reformi läbiviimist ning Lissaboni leping tegi täpselt nii palju, et ka hiljem tulevikus saaksid mõned riigid liituda. Ja mõned teised omakorda sellest juriidiliselt korrektselt lahkuda...

Kui laienemisi saaks vaadelda vaid tehniliste toimingutena, st kandidaatriikide vastavust laienemiskriteeriumidele ja ühenduse institutsionaalset suutlikkust kohanduda uustulnukatega, siis ilmselt oleks õhus rohkem optimismi, kui seda pelgalt euroametnike silmist võiks välja lugeda. Kui kunagi üldse veel kord kusagil, siis ilmselt Balkanil ja kauges tulevikus oleks see ehk mõeldav. Lääne-Euroopa valijad ei tee ju vahet Süüria sõjapõgenike ning Ida- ja Kagu-Euroopa majanduspõgenike vahel. Ühtmoodi mitteteretulnud on mõlemad. Kes riskib rääkida ühenduse laienemisest Ida- ja Kagu-Euroopas, kaotab koduseid valijaid. Kes räägib selle piirkonna maade tihedamast lõimimisest ilma liitumisperspektiivita, riskib huvi ja usutavuse kaotusega piiritagustel aladel. Kunagine rahvasuus levinud väljend «euroremont» pole enam teab mis suupärane kirjeldus olukorrast, kus kodu, ühiskonda, riiki viimistletakse kõige nüüdisaegsemate tsivilisatsiooniliste paranduste vaimus. Vanad ei soovi muutusi teistega jagada, uutele ei tundu muutumise perspektiiv piisavalt ahvatlevana.

Pärast seda, kui Island peatas oma liitumiskõnelused ELiga 2013. aastal, on kandidaatriike alles jäänud viis: Albaania, Makedoonia, Türgi, Montenegro ja Serbia. Neist viimase kolmega peetakse ka liitumiskõnelusi. Albaaniale heidetakse ette puudujääke demokratiseerimises ja õigusriigi ülesehitustöös; Makedoonia riigi nimekuju on vastuvõetamatu Kreekale, eraldiseisva makedoonia rahvuse esiletoomine häirib jällegi Bulgaariat. Liitumisläbirääkimised Türgiga on osaliselt külmutatud, seda seoses Küprose probleemiga. Serbiaga räägitakse küll läbi, aga paljuski sünkroonis sellega, kuidas arenevad Serbia-Kosovo suhted. Ainus, kel ehk rohkem šanssi ree peale saada, on Montenegro. Kujutada ette Gruusiat, Moldovat või Ukrainat ELi liikmena, kuulub pigem ulmelisse valdkonda, võttes aluseks ELi just sellisena, nagu see praegu on. Aga see ei pruugi ju nii jääda, ja igavesti.

Eeltoodu ehk veenab lugejat, et senine ELi süvitsi ja laiuti arenguloogika on jõudnud ületamatute sisemiste vastuoludeni. Pikem peatus reisil, mis viiks välja stagneerunud Euroopast, võib osutuda fataalseks. Liigne tormakus võib jällegi kriisi süvendada ja päädida uute rahulolematute kõrvale astumisega. Brexitiga ei vabaneta mitte ainult tülikast liikmest, vaid saadakse juurde nakkav eeskuju. ELi institutsioonide ladviku mehitamine kõiki rahuldavate kompromisskandidaatidega võib sobida liikmesriikidele, aga ei näi leevendavat tõsiseltvõetavate liidrite defitsiiti. Kui puuduvad liidrid, pole ka visiooni, mis võiks sarnaselt sõjajärgse perioodiga ning oskusliku juhtimise tulemusena Euroopa rahvad sellest omaenda mugavusega ääristatud mülkast välja sikutada. Oleks siis veel Prantsuse-Saksa tandem, aga ei. Esimene näeb kõvasti vaeva selle nimel, et hoida riiki euroliidu kursil, teine soovib jääda nähtamatuks suureks väikeriigiks.

Ajakirja The Economist viimane märtsikuu number ei paku enamat kui tegeliku olukorraga leppimist. See on mitmetasandiline ja -kiiruseline Euroopa, kus liikmesriikidele on jäetud võimalus «tellida sobiv roog (lõimumise) menüüst». Diskussioon paindlikkuse teemadel avati aga juba 1994. aastal Karl Lamersi ja Wolfgang Schäuble raportiga «Peegeldused Euroopa poliitikatel», mis kajastas Saksamaal valitsevaid nägemusi ELi tulevikust. Raporti kohaselt olid tuumikriigid tulevikus veelgi rohkem integreerunud, erinevalt «välise ringi» liikmesriikidest, mistõttu üleüldist sidususe ja kooskõla taotlust pidanuks kombineerima paindlikkusega, et jätta hingamisruumi ka neile, kes ei taha või ei suuda kiirema tempoga kaasas käia. Mitmekiiruseline Euroopa ei ole mitte leppimine reaalsusega (seda juba viimased 23 aastat), vaid pelgalt enesepett ja kohanemine pooleldi tühja klaasiga. Kui vaid liikmesriigid lepiksid sellega, et piiratud lõimumisega käib kaasas ka väiksem otsustusõigus ning marginaalsus võimu, raha ja muude hüvede ümberjagamisel. Siis ehk oleks lootust aeglasema tempoga edasi liikuda. Sedapuhku siis «veelgi hajusama liidu» suunas.

Autor on Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi rahvusvaheliste suhete teooria professor.