Ahto Lobjakas: May ja Juncker vormistavad lahutust

Suurbritannia peaminister Teresa May ja Euroopa Komisjoni esimees Jean-Claude Juncker. Foto: Hannah McKay/REUTERS

Tasub hakata mõtlema, milline võib välja näha maailm, kus Suurbritannia pole mitte ELi lähim partner, vaid kuri konkurent, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas. 

«Teeme Brexitist eduloo,» ütles Suurbritannia peaminister Theresa May Euroopa Komisjoni esimehele Jean-Claude Junckerile ühisel õhtusöögil Londonis 25. aprillil. «Brexit ei saa olla edulugu,» oli Junckeri vastus.

Euroopa Liit ja Suurbritannia peavad oma laevukesed läbi lootsima metafooriliste Skylla ja Charybdise vahelt – protsess, milles ratsionaalne valik ähvardab mängida väiksemat rolli paksust verest, mis teeb ettevõtmisest väiklaste motiivide orgia.

Üks viis Suurbritannia lahkumisega seotud valikuid sõnadesse panna on arvamuste paljususe kaudu ELis endas. Klišeeks on saanud, et Brexit peab «Suurbritanniale haiget tegema» – esmajoones selleks, et võtta teistelt liikmesriikidelt isu midagi samasugust proovida. Teises äärmuses on ajalooliselt laia silmaringiga poliitikud, nagu Carl Bildt, kes eile Twitteris kirjutas, et kuigi London on Brexiti näol hakkama saanud rumalusega, peab Suurbritanniast pärast saama ELi lähedasim partner.

Carl Bildt. Foto: Scanpix Foto: Efrem Lukatsky/AP

Aprilli lõpul läks ELi ülemkogul aega vaid tavatud neli minutit, et kokku leppida Brexiti kõneluste peamistes juhtlõngades. Riigi- ja valitsusjuhid tervitanud end harukordse üksmeele puhul aplausiga. Oleks huvitav teada, kui palju neist nägi Bildti vihjatud suurt pilti, milles mõlemal poolel tuleb edasi elada ka pärast märtsi 2019, mil Suurbritannia ja ELi teed formaalselt lahku lähevad.

Pole kahtlust, et ELi «Schadenfreude’t» püüab Suurbritannia nüüd jõudumööda pöörata  ühenduse enda vastu. ELi ühtsusest ja heast käekäigust on Londonil edaspidi pigem külma kui sooja. Kontinendi majanduslikel ja poliitilistel horisontidel hakkab saareriik kurseerima kui Monty Pythoni ujuv investeerimispank, andes turmtuld kõigele, mis tema huvide vastu liigub.

Sest pole enam kahtlust, et eksivad need, kes ikka usuvad, et May ja Junckeri retoorilised torked on osa rituaalsest ELi läbirääkimiskäitumisest, kus alguses süüdistatakse üksteist kõigis surmapattudes, et hiljem kaheteistkümnendal tunnil ikkagi sõbralikult ja riigimehelikult jänes koos kübarast välja tõmmata. Nagu lootusetult hapnenud abielus, ei näi siin leppimisele kohta olevat. Nii on London tähendusrikkalt osutanud, et ELi ühtsus Brexiti suhtes ületab kaugelt selle, milleks on ühendus olnud võimeline suhetes Moskva või Ankaraga.

Juncker omakorda käis May vastas istudes lauda hävitava solvangu: lahkununa pole Suurbritannia niipaljugi eurožargoonis «kolmas riik» kui Türgi, kellega ELil on tolliunioon.

May-Junckeri õhtusöögist saab tagasivaates ilmselt see hetk, mil maskid lõplikult langesid ja paljastus haljas teras. «Totaalne katastroof,» kirjeldas õhtusööki üks EL diplomaat. Juncker lahkus Mayst sõnadega, et on kümme korda skeptilisem kui varem. 

Järgmisel hommikul helistas ta Merkelile, öeldes, et May elavat teises galaktikas. Merkel tõlkis diagnoosi samal päeval Bundestagis peetud kõnes torkeks nende aadressil, kes «Suurbritannias elavad illusioonides». Mida May pakkus, olid kiired konfidentsiaalsed lahendused, läbi räägitud vastastikuse kasu tähe all. Juncker võttis kohvrist Horvaatia liitumislepingu väljatrükitud versiooni kogu selle paksuses ning ütles, et Brexit tuleb veel palju keerulisem.

Ilmselt ise irooniat tajumata lisas Juncker, et salastatus pole ELile võimalik, kuna liikmesriike tuleb läbirääkimistest pidevalt teavitada. Võtmeküsimused on ELi kodanike staatus Suurbritannias, Briti lahkumismakse (kuni 100 miljardit eurot) ja Euroopa Kohtu jurisdiktsioon. London tahab kõik läbi rääkida tulevase kaubandussuhte valguses, EL raiub nagu rauda, et enne tuleb lahutus, alles siis uue suhte määratlemine.

May ja Junckeri tervitus õhtusöögi eel. Foto: Scanpix Foto: John Stillwell/PA Wire/PA Images

Suurbritannia vaatepunktist tähendaks selline jaotus igasuguse reaalse hoovastiku kaotust. May kui peaministri jaoks, kes 8. juuni erakorralistel valimistel saab uue tugeva mandaadi, ei ole sellised tingimused vastuvõetavad. Ta on juba lubanud Junckerile vastu astuda «pagana põikpäise naisena». Tulemuseks võib väga kergelt tulla nn nullvariant: ei mingit diili ning EL ja Suurbritannia jätkavad 2019. aastast teineteisega suhtlemist üksnes Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmetena.

Briti tugeval ja stabiilsel valitsusel on muidugi oma probleemid tagalaga. Taas iseseisvumismõtet hauduva Šotimaa poolt ähvardab uus «Rooside sõda». Aprilli ülemkogu võttis vastu eraldi deklaratsiooni Iirimaa taasühinemise võimaluse rõhutamiseks. Londoni vastu on see võimas hoob, sest muidu satub ohtu suure reede rahulepe katoliiklaste ja protestantide vahel.

Tasub hakata mõtlema, milline võib välja näha maailm, kus Suurbritannia pole mitte ELi lähim partner, vaid kuri konkurent. Esimene asi, mis on ilmne, on, et kogu jutt ELi ühtsusest osutub kiirelt vormitäiteks ja neli triumfaalset minutit üheks piinlikumaks episoodiks ühenduse ajaloos. Brexiti mõlemapoolne majanduslik mõju ulatub triljonitesse. Isegi kui Suurbritannia kaotab rohkem kui EL, on kahju ELi liikmete jaoks väga erinev. Erineb see ka sektoriti, mis omakorda on riikide jaoks eri tähtsusega.

Tuumariigi ja ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena on Suurbritannia piirkondlik julgeolekugigant (nagu me Eestiski tänu Briti pataljonile väga hästi teame). Vältimatult toob «karm Brexit» kaasa ELi-sisese konkurentsi erisuhetele Suurbritanniaga. See aga on täpselt see, mis sobib Suurbritanniale ja võib olla väga kahjulik ELile. Pikas perspektiivis võiks Euroopale ehk tõesti kasulikult mõjuda riikide poliitiline konkurents, eeldusel, et säilib laiem kultuuriline ühtsus, nagu soovitab üks Spectatori kolumnist. Seda on aga palju lihtsam öelda teiselt poolt Inglise kanalit – meie poolel on EL just nimelt olnud katse päästa sõdade käest sedasama jagatud kultuuri.