:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Eesti rahvaarv väheneb. Oma osa selles mängivad siit diskrimineerimise tõttu ajaloolisele kodumaale pagevad venelased. Vähemalt niimoodi väidab idanaabri propaganda. Tegelikult meie riigi rahvaarv aga kasvab. Kõigele lisaks on aeg hakata ehitama laagreid Venemaa põgenikele, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin kolmandas ja ühtlasi ka viimases osas sarjast «Müüdid Eesti kohta».
Veel üks Venemaa propaganda lemmikteemasid on Baltimaade rahvaarvu järjepidev kahanemine. Isegi president Vladimir Vladimirovitš Putin isiklikult on avalikult väljendanud sügavat kaastunnet Eesti, Läti ja Leedu elanikkonna vähenemise pärast.
Venemaa ekspertide hinnangul tõi lahkulöömine Nõukogude Liidust ja hilisem ühinemine Euroopa Liiduga Baltimaadele kaasa ainult kurbi tagajärgi: majanduse seiskumine ja elatustaseme järsk langus on sundinud Balti riikide põliselanikke otsima õnne piiri tagant. Samal ajal toimuv totaalne diskrimineerimine rahvuse põhjal ärgitab aga Baltimaade venekeelset elanikkonda naasma ajaloolisele kodumaale Venemaale.
Selle seisukoha toetuseks on Venemaa föderaalne migratsiooniteenistus avaldanud andmeid, mille järgi seoses Venemaa-vastaste meeleolude kasvuga lahkub Euroopast aina enam Vene kodanikke. Kui uskuda idanaabri ametlikku statistikat, oli 2016. aastal niisuguseid sunnitud repatrieerujaid üle 30 000. Huvitaval kombel ei räägi föderaalne migratsiooniteenistus selle kõrval sõnakestki nende inimeste arvust, kes lahkuvad Euraasia mandri suurimast riigist.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/03/6618647t1h21e2.jpg)
Aga vaatame Eesti näitel, kuidas on asjad tegelikult. Jah, tõepoolest, 17 aastaga on meie riigi rahvaarv tuntavalt kahanenud: 1990. aasta 1,57 miljonilt elanikult 2017. aasta 1,31 miljoni elanikuni.
Kuid tasub märkida, et rahvaarvu kahanemist võib viimasel kümnendil täheldada paljudes Euroopa riikides. Sealjuures on suremus vähenenud, aga veel kiiremini on langenud sündimus, mistõttu igal pool on rahvastiku juurdekasv negatiivne. Euroopa suurriikidest on erandiks ainult Prantsusmaa ja Holland, kus sündimus ületab suremust.
2015. aastal asendus Venemaal rahvastiku loomuliku kasvu dünaamikas positiivne trend negatiivsega ning 2017. aastal kasvas Venemaa elanikkonna loomulik kadu tervelt kaks korda. Mis seal ikka teha! Tänapäeva noored ei soovi ennast koormata perekonna ja lastega. Lisaks takistab üldine poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus inimesi kujundamast pikaajalisi tulevikuplaane.
Sellest hoolimata on Eesti demograafiline olukord viimase kahe aastaga paranenud. Nii kasvas Eesti rahvaarv 2016. aastal 1850 inimese võrra töörände arvelt, mis korvas elanikkonna loomuliku kao. Ei tasu näha tragöödiat selleski, et iga aasta sõidab mõnikümmend tuhat Eesti elanikku välismaale tööle. Euroopa ühtse tööturu loomine võimaldas Euroopa Liidu kodanikel vabalt liikuda kogu maailmajaos ja leida tööd just seal, kus nad saavad oma kutseoskust kallimalt müüa.
Ei saa ju pidada halvaks konkurentsi ja tööjõuressursside liikuvust! Jah, Eestis on palk väiksem kui Soomes. See-eest on ka Tallinnas odavam elada kui Helsingis. Seepärast inimesed teenivadki raha Soomes ehitusel, aga kulutavad seda Eesti poodides. Rootsi ja Soome investorid paigutavad samuti innukalt raha Eesti kinnisvarasse ja äritegevusse, sest maksud ja tööjõukulud on siin väiksemad. Kokkuvõtteks võib öelda, et nii Eestis, Soomes kui ka Rootsis töötavad inimesed ühise eesmärgi huvides, milleks on Euroopa areng.
Mõistagi on Eestist lahkuvate töömigrantide seas omajagu venelasi. Kuid Eesti venekeelsed elanikud eelistavad sõita Venemaa asemel tööle Soome, Rootsi või Norra. Miks? Küsime seda venelaste enda käest.
Stepan K (30), autojuht: sündisin Eestis, elasin Tallinnas, viis aastat tagasi läksin aga Soome Espoosse. Töötan ühe rikka soomlase firmas, saan viis korda rohkem, kui oleksin saanud Eestis. Makse maksan ka rohkem, aga ikkagi on sissetulek normaalne. Venemaale ei ole kunagi kavatsenudki asuda. Milleks? Soppa jagub Eestiski piisavalt. Venemaal on see ehk veel tihkem ja mustem (naerab).
Larissa V (54), lapsehoidja: tulin Eestisse Venemaalt 15 aasta eest. Töötasin laos. Töö oli raske, maksti vähe. Aasta eest pakuti mulle lapsehoidja kohta ühe venekeelse pere juures Norras Tromsøs. Töötan seal neli päeva nädalas, korra kahe nädala tagant sõidan Tallinna tagasi – siin on mul lapsed ja lapselapsed. Teenin nädalaga sama palju, kui saaksin Venemaal kahe kuuga ja Eestis kuuga. Selline elu rahuldab mind.
Natalja F (32), kokk: tulin Eestisse Valgevenest kolme aasta eest. Töötasin siin leivatehases, töö oli väga raske, sain kolm eurot tunnis. Helsingis oli üks tuttav, kel oli oma kohvik. Kutsus tööle. Pakkusin välja oma menüü, tegin katseaja läbi, nüüd töötan lepingu alusel ja saan 20 eurot tunnis. Venemaale sõita ei taha, mul elab õde Moskvas, eeslinnas, räägib, et elu on väga kallis ja bandiite on palju, tahab ise ka kuhugi ära sõita.
Kui statistikat uskuda, tunnevad venelased ennast Eestis palju mõnusamalt kui teistes kunagistes liiduvabariikides. Näiteks Usbekistanis, Tadžikistanis, Türkmenistanis, Aserbaidžaanis on venelaste osakaal 25 aastaga vähenenud viis kuni kümme korda, Moldovas ja Leedus kaks korda. Lätis on venelaste osakaal kahanenud 34 protsendilt 25 protsendile, Eestis 30 protsentilt 25 protsendile. Sealjuures pole viimase seitsme aastaga venelaste osakaal Eestis praktiliselt muutunud. See tähendab, et venelased ei kiirusta sugugi lahkuma oma ajaloolisele kodumaale Venemaale.
/nginx/o/2017/05/03/6618657t1h6a89.jpg)
Kümne aasta eest Putini algatatud kaasmaalaste ümberasustamise programm on Baltimaade puhul sisuliselt läbi kukkunud. Selle programmi raames sõidab igal aastal Eestist Venemaale maksimaalselt 10–20 inimest. See on ka arusaadav: ümberasujatele ei pakuta elukohta ju Moskvas ega Sotšis, vaid kusagil Uuralis või Kaug-Idas ning toetuseks antakse umbes tuhat eurot.
Niisamuti ei räägi elatustaseme, kuritegevuse või sissetulekute võrdlus Eestiga sugugi Venemaa kasuks. Kui sõita siit teisele poole Narva jõge, kasvab kaks korda oht langeda tapmise, vägistamise või röövimise ohvriks, ühtlasi kahanevad samas järgus sissetulekud ja elatustase. Usun, et sellise väljavaate korral ei saa Venemaa veel niipea eeldada sisserännulainet Eestist. Küll aga tõotab Eestist saada riik, mis võtab vastu põgenikke justnimelt Venemaalt.
Nimelt halveneb Venemaa majanduslik ja poliitiline olukord kiiresti. Internetis leiab massiliselt lehekülgi, kus pakutakse konsultatsioone Venemaalt lahkumiseks. Kõige menukama portaali nimi on Пора валить! («Aeg jalga lasta!»). Selle deviisiks on kerkinud loosung: «90 protsenti venelastest elab stressis, ülejäänud 10 protsenti elavad Iisraelis, Saksamaal, USAs, Suurbritannias ja Prantsusmaal».
Tõepoolest, ametliku statistika järgi sõitis 2016. aastal Venemaalt välismaisesse püsivasse elukohta 350 000 inimest. Kuid endise rahandusministri, Putini nõuniku ja tuntud liberaali Aleksei Kudrini juhitava Kodanikualgatuste Komitee koostas aruande, milles tõestatakse, et tegelikud väljarändearvud on kolm-neli korda suuremad. Nimelt arvestab Venemaa statistika ainult neid, kes on end senisest elukohast välja registreerinud. Minul aga näiteks on seniajani sissekirjutus Tomskis, mistõttu Venemaa võimud mind emigrandiks ei pea.
Nii tulebki välja, et näiteks Rootsi emigreerus Venemaa andmeil 2016. aastal 160 inimest, aga Rootsi võimude andmeil asus Venemaalt kuningriiki püsivalt elama 1160 inimest. Samasugust olukorda võib täheldada peaaegu kõigi riikide puhul.
Nii või teisiti on viimase 15 aastaga Venemaalt lahkunud üle seitsme miljoni inimese. Viimase küsitluse põhjal sooviks 22 protsenti venemaalastest elada ja töötada mõnel muul maal. Viimase kolme aastaga on mitu mulle tuttavat perekonda sõitnud Tomskist Leetu, Iisraeli, Bulgaariasse ja Taisse. Emigrantide vool on eriti tugevnenud Venemaa piiriäärsetest piirkondadest: Kaliningradi ja Sahhalini oblastist. Aga kõige hullem on veel ees.
Viimased sündmused Venemaal osutavad ulatusliku kriisi aina süvenevale ohule. Ühiskonna protestimeelsus on fakt, mida ei suuda varjata isegi Kremli kontrollitav riigimeedia. Aga see annab pelgalt märku maa üldisest halbolust. Ilmselgelt on niisuguse olukorra ajendanud Putini positsioonide järsk nõrgenemine ja puhkenud võimuvõitlus.
/nginx/o/2017/05/03/6618663t1h9dfc.jpg)
Venemaa eliidis käib jõujoonte ümbermängimine ja uue liidri otsimine. Süvenevate majandusraskuste ja suhete teravnemise taustal USA ja Euroopaga ei ole sugugi välistatud väga erinevate konfliktide eskaleerumine.
Võivad puhkeda ka rahvarahutused, mida üritatakse veriselt maha suruda, isegi kodusõda, kus osalevad teiste seas tšetšeeni sõdalased ja Donetski «omakaitseväelased». Oodata võib riigipöördekatseid, Putini asendamist. Venemaa on sattunud turbulentsuse ja ennustamatuse tsooni ning tõmbab endaga kaasa teisigi riike.
Seepärast kujutavad järgmised viis aastat endast senise maailmakorra äärmiselt ebapüsivat ajajärku. Ei saa sugugi välistada sedagi, et kriisisündmuste arenguliin toob kaasa Venemaa kokkuvarisemise ja inimeste massilise põgenemise.
Järelikult peavad Eesti ja teised Euroopa riigid olema valmis, et võtta vastu ja majutada oma territooriumil Venemaa põgenikke. Jah, muidugi võib selliste ennustuste üle ka nalja heita. Ent võib ka kuulata prantsuse filosoofi Blaise Pascali sõnu, kes väitis, et jumalat on parem uskuda kui mitte uskuda. Kui usud jumalat ja teda polegi, siis ei järgne mingit karistust. Aga kui ei usu ja ta siiski on olemas? Tagajärjed võivad olla rängad. Seepärast on kõige parem loota parimat ja valmistuda halvimaks. Ja kõige selle juures siiski uskuda mõistuse võitu ja kõigevägevama armulikkust.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)