/nginx/o/2017/05/02/6615011t1h13f6.jpg)
See aasta tõotas kujuneda poliitikasündmuste poolest huvitavaks, kuna mullused presidendivalimised Ühendriikides lõppesid musta hobuse võiduga ning lisaks on terves reas Euroopa riikides valimised. Muuhulgas leiavad juunis aset erakorralised parlamendivalimised Suurbritannias. Vahetult pärast valimisi peaksid algama ka kõnelused Suurbritannia lahkumiseks Euroopa Liidust. Vähemalt nii on teatanud Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker.
Möödunud nädalal toimus ka Junckeri ja Briti peaministri Theresa May lõunasöök, selle järel läksid osapoolte versioonid toimunust kardinaalselt lahku. Britid teatasid, et aset leidis «konstruktiivne dialoog». Euroopa Liidu ametnike vahendusel jõudis meediasse aga teise poole arvamus, mille järgi olevat Briti pool oma Brexiti-ootustes pigem naiivne.
Euroopa Liidu kõrged ametimehed on ühtlasi hiljuti teatanud, et Suurbritannia on teretulnud liitu edasi jääma, kui britid peaksid meelt muutma. Kuid vähemalt praegu on Suurbritannias vähe neid, kes astuksid välja Euroopa Liitu jäämise eest, ning nad on halvasti organiseeritud, kuna puudub tugev opositsioonierakond, kes seda pooldaks. Leiboristide suhtumine Brexitisse on ebaselge, liberaalid aga ei kujuta endast mingit jõudu. Asjatuks on osutunud ka lootused, et Briti peaminister Theresa May teataks mingis etapis, et Brexit on võimatu ja otsus tuleks ümber vaadata. Selline samm kindlustaks praeguses Briti poliitikas tema poliitikukarjääri lõpu.
Pärast brittide Brexiti rahvahääletust oli selge, et Suurbritannia ja Euroopa lahutuses on valida «karmi» ja «pehme» variandi vahel. Viimane kujutanuks endast pigem hägustamist, mille tulemusel oleks raske öelda, kas britid on liidus või mitte, samas kui esimene seisneb Suurbritannia selges eraldumises Euroopa Liidust.
Mõlemad pooled eelistavadki praegu karmimat varianti, kuna Euroopa Liidu juhid mõistavad, et «pehme» Brexit võiks anda ka teistele liikmetele eeskuju tulevikus. Briti poliitikute kabinettides, kus otsuseid langetatakse, aga ei mõelda tohutule kahjule, mida Brexit Briti majandusele järgmise kahe aastakümne lõikes toob, vaid mõeldakse mõjule, mida see avaldab konservatiivide partei sooritusele valimistel.
Peamiseks kaotajaks selles protsessis pole ju mitte Euroopa, vaid britid ja nende majandus, mille tervis viimastel kümnenditel pole olnud kõige parem. Tugeva löögi saab eeskätt Londoni finantskeskus, mille suurem osa klientidest on eurooplased, kes pigem eelistavad tulevikus Londoni Mandri-Euroopa konkurenti Frankfurti. Suurbritannia majandus aga sõltub teatavasti väga tugevasti teenindussektorist, sh finantssektorist.