Erkki Bahovski: Põhja-Korea seos vaba Eestiga

Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Pinged Põhja-Korea kohal teravnevad taas. Totalitaarne tuumariik vehib teha raketikatsetusi, millest mõni äpardub (väidetavalt). Teiselt poolt on Põhja-Korea liider Kim Jong-un saanud endale vastu USA uue presidendi Donald Trumpi, kelle korraldatud raketirünnak Süüriale andis vihje, et Valge Maja peremees nalja ei mõista.

Korea jagunemine ei saa kesta lõpmatuseni. Kuidas täpselt aga leiab aset  Korea taasühinemine, on väga keeruline öelda. Isegi kui oletada, et USA sõjategevus viib Põhja-Korea režiimi langemiseni, siis mis hinnaga tuleks üles ehitada põhjapoolne Korea? Ida-Saksamaa kogemus on kõigil meeles ja võib rahulikult nentida, et Ida- ja Lääne-Saksamaa vahe oli 1990. aastal palju väiksem kui Põhja- ja Lõuna-Korea oma praegu.

Põhja-Korea – ja siinses plaanis ka Kuuba – pakub samas mõtteainet Eesti välispoliitika seisukohast. Nimelt: mida teha siis, kui selja tagant kaob üliriigist toetaja? Eesti puhul ei ole tegemist puhtalt teoreetilise küsimusega, sest Trumpi valimiskampaanias oli tõsise arutluse all ikkagi väljavaade, et USA hülgab NATO või panustab NATOsse ikka tublisti vähem kui varem. NATO on aga Eesti julgeoleku nurgakivi. Ent mis juhtub siis, kui Ameerika Ühendriigid lagunevad? Nii nagu lagunes 1991. aastal Nõukogude Liit.

Meenutagem, et Saksa Demokraatlik Vabariik ei kannatanud Nõukogude Liidu lagunemist välja. Õigemini, SDV lagunemine juhtus juba enne Nõukogude Liidu kokkukukkumist, sest niipea, kui langes Berliini müür, oli selge, et SDV päevad on loetud. Ja sama küsimus oli ka tegelikult enne müüri teket 1961. aastal – ka siis loeti SDV allesjäänud päevi, sest inimesi putkas läände massiliselt. Lojaalsus SDV vastu oli olematu.

Seega on oluline küsimus, kuidas hoida inimesi kohapeal ja tagada nende lojaalsus. Põhja-Koreast juba naljalt putku ei pane, samamoodi Kuubalt, mis on saar. Kuuba on vastu pidanud 25 aastat, nüüd on hakanud suhted USAga tasapisi soojenema, aga režiim on jätkuvalt sotsialistlik. Põhja-Koreal on õnnestunud Nõukogude Liidu asemel leida endale Hiina, mis aga ei taha end USA-le nii selgelt vastandada, kui seda tegi külma sõja ajal Nõukogude Liit. Põhja-Koreal on ka tuumarelv, kuid tuleb meeles pidada, et tuumarelva ei olnud siis, kui Nõukogude Liit lagunes.

Niisiis oleks Eestile oluline järeldus, et siit ei mindaks minema, mis omakorda ongi tunnistus kodanike lojaalsusest riigi vastu. SDV puhul oli selge, et kodanikud samastasid end pigem läänega. Põhja-Korea ja Kuuba ei andnud oma kodanikele lihtsalt sellist võimalust ja lääneriigid seda ka ei nõudnud (võibolla mängis rolli ka Kuuba kriisi ajal USA lubadus Moskvale, et USA Kuubat ei ründa). Kuid Krimmi okupeerimine ja annekteerimine ei jäta kahlust, et USA kadumise järel nõuaks Moskva siin mingisugust referendumit, kas siis mingi piirkonna või ka tervikuna Eesti kohta.

Aga kus on nüüd Soome, võidakse küsida. Ma ei kirjutanud Soomest sellepärast, et Soomel pole kunagi olnud mingit toetajat, v.a natsi-Saksamaa Jätkusõja ajal. Soome on kogu aeg ise hakkama saanud. Seetõttu Soome mudel – seda on küll mõni soovitanud – Eestile ikkagi ei sobiks, sest üksiolemise poliitika on Eestile olnud ajalooliselt hukatuslik, Soomele aga edukas.

Mingisuguse lahenduse pakuks piirkondlik koostöö, ent julgeolekuteooria järgi ei saa see olla väga edukas, kui seda ei juhi teistest hulga võimsam hegemoon. Sellele kohale võiks pretendeerida Poola, ent kui piirkondlikku koostöösse lülitada ka Rootsi, oleks tüli hegemooni kohale eos tagatud. Küsimusi jagub.