Juhan Mellik: terrorist võidavad (peaaegu) kõik

Juhan Mellik Foto: Postimees

Raske on leida ajakirjanikutöös midagi tüütumat kui mõne terrorirünnaku kajastamine. Eriti siis, kui peab ise kohale minema.

Kusagil käis mingi pauk. Või lasti keegi maha või aeti inimesi autoga alla. Seisad siis kusagil Pariisi kesklinnas kuuliaukudega akende ees, kõrval asfaldil vereplekid. Ümberringi vaikivad ja nuuksuvad inimesed. Jube sitt on olla, artikkel aga peab sündima, peab näitama kohalolu.

Igaüks saab kujutada ette neid klassikalisi klišeeküsimusi. Kas te kardate? Kus te olite, kui läks märuliks? Kas sõbrad-tuttavad kõik terved?

Tegelikult on kogu terroritööstus nii etteaimatav, et terve stsenaariumi võiks ise ette mõelda. Töötajad toimetustes üle Eesti ja kogu maailma istuvad higiste pihkudega, et püüda iga infokildu.

«Olin kaks peatust eemal. See võinuksin olla mina! Käin siit iga päev mööda. Nägime seljakotiga meest!»

Iga selline lausejupp vajab kiiremas korras ilmarahva ette toomist – ning hoidku kõigevägevam selle eest, et mõni konkurent teeb seda mõni minut kiiremini.

Etteaimatav on avalikkuse reaktsioon. Niinimetatud rahvuslased saavad kireda ja esitada avaldusi teemal, kuidas nad ju hoiatasid meid! Kuidas meie juhid ei kaitse meid, kuidas läänemaailm on hukas.

Kindla peale vastavad neile aktiivsallivuslased oma klassikaliste loosungitega. Me ei anna hirmule alla, meie elu läheb edasi! Mõni tublim värvib ehk oma Facebooki konto Prantsusmaa lipuvärvidesse – aga kui rünnak toimus näiteks Moskvas, siis kindlasti mitte Venemaa omadesse!

Kogu sellest dialoogist saab kindlasti ruumi- ja klikitäidet vähemalt mitme nädala jao arvamusrubriikidesse. EKRE versus liberaalid, avatud või suletud Euroopa.

Kindlasti tuleb luua ka portree ründaja isikust. Tema nimi on Ahmed, ta oli töötu ja korra juba soolaputkas istunud. Ta tuli kahe aasta eest Marokost. Me ju ütlesime!

Kohe kindlasti leiab ISIS võimaluse prääksuda: meie tegime! Isegi kui tegelikult ei teinud. Olen täiesti kindel, et kui Eestis mõni Jämejala põgenik või muidu peast soe midagi korraldaks, kuulutaks selle ka oma tööks ISIS. Juhul kui habemega mehed kusagil Süüria kõrbes üldse teavad, mis koht see Eesti on. Õnneks vist veel ei tea.

Ühelainsal terrorirünnakul on nii palju võitjaid. Esiteks terroristid. Tuhandetest inimestest leidub ikka üks, kes mõtleb: oh, äge, nad on tegijad! Teiseks meedia, kes saab tükk aega oma kulunud stereotüüpe jahvatada.

Kaotajad? Loomulikult need, kes said surma või haavata, nende pereliikmed ja lähedased. Nende leinast on tehtud klikimagnet, terve maailma meedia langeb neile kaela nagu raisakotkad. Pisarakiskumislugude jaoks sobivad nad imehästi, kuni nad varem või hiljem unustatakse.

Kuni järgmise korrani. Siis on juba uued ohvrid, uued diskussioonid. Uued kired möllavad.