Margus Tsahkna

FOTO: Stanislav Moshkov / Õhtuleht

Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal, vaatavad liikmesriigid üle ühenduse sõjaliste operatsioonide ja lahingugruppide ühisrahastamise põhimõtted, kirjutab kaitseminister Margus Tsahkna. Ent peaksime tõsiselt kaaluma ka ühenduse aluslepingu muutmist, kui tahame kasutada lahingugruppe ka sõjalistel operatsioonidel.

Eelmisel aastal heaks kiidetud Euroopa Liidu globaalstrateegia nendib, et julgeolekuolukord on halvenenud nii Euroopas kui ka selle naabruses. Tegevuskavas rõhutatakse, et peame kriisidele suutma reageerida kiiresti, vastutustundlikult ja otsustavalt. On selge, et vaid pehme jõu instrumentidega ühendus oma eesmärke saavutada ei suuda. Euroopa Liidu suuremat rolli julgeoleku- ja kaitsepoliitikas soovib arvamusküsitluste järgi ka ligi kaks kolmandikku liidu kodanikest. Meil on mandaat ja vastutus see teoks teha.

Eesti saab Euroopa Liidu Nõukogu eesistujaks otsustaval hetkel – strateegia on olemas, ent sõnadele peavad järgnema ka teod. Bloki ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika eesmärk on rahutagamine, konfliktide ennetamine ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamine. Selle poliitika elluviimiseks on ligi kümme aastat olnud Euroopa Liidu käsutuses lahingugrupid, mida me aga kordagi operatsioonidele siirnud ei ole. Kaalul pole ainult lahingugruppide kui instrumendi usutavus, vaid Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tõsiseltvõetavus. Peale kümnendipikkust riiulil istumist on võta-või-jäta-üleskutset üha raskem kõrvale heita.

Lahingugruppidest üldiselt

Euroopa Liidu lahingugrupid on umbes 1500-mehelised kiirreageerimisüksused, peavad suutma reageerida 15 päeva jooksul ning olema valmis kuni 120-päevaseks operatsiooniks*. Arvestades, et ühenduse liikmesriikidel on kokku üle poole miljardi kodaniku, 1,5 miljoni sõjaväelase ning kaitse-eelarvete suurus kokku umbes 200 miljardit eurot, ei saa lahingugruppide kasutamist pidada üleliia ambitsioonikaks või saavutamatuks sihiks.

Kriisidele, kus lahingugruppide kasutamine olnuks sobiv ja vajalik, oleme tunnistajaks olnud küll. Sellele vaatamata pole me lahingugruppe kordagi operatsioonile siirnud. Mitmerahvuseliste  lahingugruppide väärtus ei ole ainult kiirreageerimine vajalikes olukordades, vaid ka koostegutsemisvõime suurendamine, kuid see ei saa olla nende ainus funktsioon.

See ei tähenda muidugi, et Euroopa Liit pole reageerinud ning rahu tagamiseks konfliktidesse sekkunud. Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika loomisest saati on tehtud üle 30 Euroopa Liidu sõjalise- ja tsiviilmissiooni. Praegugi on käimas 15 Euroopa Liidu sõjalist ning tsiviilset missiooni ja operatsiooni Aafrikas, Balkanil, Lähis-Idas ning Ukrainas ja Gruusias. Kuid lahingugrupid loodi põhjusega – et muuta võimalikuks Euroopa Liidu kiire ja otsustav sõjaline sekkumine nendes olukordades, kus uue missiooni käivitamine oleks liialt ajamahukas. Vajadus lahingugruppide järele ei ole võrreldes 2005. aastaga vähenenud, vastupidi.

Rahastamis- ja otsustusprobleem

Mida saame teha, et lahingugruppide kasutamise tõenäosust tõsta? Peamiste takistustena siirmisele on aastate jooksul välja toodud puuduv poliitiline tahe ning rahastamismudel, mis koormab ebamõistlikult lahingugrupis osalevaid liikmesriike. Kui lahingugrupi siirmine on terve Euroopa Liidu huvides, siis miks peaks selle kulud katma vaid need riigid, kes niigi oma kaitseväelaste konfliktipiirkonda saatmisega riski võtavad? Ehkki vaid Euroopa Liidu lahingugruppide rahastamispõhimõtete ülevaatamisega tervenisti poliitilise tahte küsimust ei lahenda, viiks see meid suure sammu edasi.

Täna puudub Euroopa Liidu lahingugruppides osalevatel riikidel kindel teadmine, kas ja kui suurel määral saavad nad operatsioonile minekul arvestada liikmesriikide ühisrahastamisega. Räägime suurusjärkudest kümned, isegi sajad miljonid eurod, mille vaid enda rahakotist leidmine ei pruugi paljude liikmesriikide jaoks osutuda võimalikuks. Selline teadmatus olukorras, kus väga lühikese etteteatamisega – umbes kahe nädalaga – tuleks tagada nii transport tuhandete kilomeetrite kaugusele kui luua kohapeal tingimused lahingugruppide tegutsemiseks, teeb nende kasutamise ebatõenäoliseks ning Euroopa Liidu globaalstrateegias defineeritud ambitsiooni õõnsaks.

Kuid meil on võimalik seda muuta. 2017. aasta lõpuks, Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal, vaatavad liikmesriigid üle Euroopa Liidu sõjaliste operatsioonide ja lahingugruppide ühisrahastamise põhimõtted. Eesistujana lähtub Eesti lahenduse leidmisel sellest, et Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika oleks tõsiseltvõetav ning liikmesriikide vaheline solidaarsus ja õiglane koormajagamine tagatud.  Liikmesriikidel peab olema kindlus selles osas, et lahingugruppide siirmine rahastatakse ühiselt. See tagaks vajaliku kiiruse ja paindlikkuse, et need üksused suudaks täita oma missiooni – kiirelt sekkuda, hoidmaks ära kõige hullema.

Kuid me ei peaks sellega piirduma. Lissaboni leping ei luba täna Euroopa Liidu sõjaliste operatsioonide rahastamist Euroopa Liidu eelarvest. Siin valitseb vasturääkivus – olukorras, kus suur osa kodanikke soovib näha suuremat Euroopa Liidu rolli julgeoleku- ja kaitsepoliitikas, on liidu eelarve kasutamine piiratud. Euroopa Liidu aluslepingu muutmine ei ole otsus, mille saab kergelt või kiirelt võtta, ent peaksime seda tõsiselt kaaluma.

EL ja NATO dubleerivad?

Viimasel ajal oleme Eestis rohkem rääkinud ühest teisest lahingugrupist. Eelmisel nädalal alustas Eestis ametlikult teenistust NATO mitmerahvuseline lahingugrupp. Võib tekkida küsimus, milleks meile sarnaseid lahingugruppe vaja nii NATOs kui Euroopa Liidus? Kas pole siis tegu dubleerimise ja ressursside ebamõistliku kasutamisega? Sugugi mitte.

NATO ja Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika rollid on erinevad, ka Eesti julgeoleku tagamisel. NATO lahingugrupp on mõeldud kollektiivkaitseks ja heidutuseks, et kaitsta meid siin Eestis või teistest riikides varitsevate ohtude eest. Euroopa Liidu lahingugrupi eesmärk on väljaspool Euroopat aset leidvate kriiside, mis nii otseselt kui kaudselt meie julgeolekut mõjutavad, ohjamine.

Ei ole mingit põhjust, miks need kaks organisatsiooni ei saaks kaitsevaldkonnas toimida üksteist täiendavana. Ka Euroopa Liidu ning NATO koostöö edendamine on üks Eesti prioriteetidest eesistujana. Oleme NATOs lahingugruppide toomisega Balti riikidesse ja Poolasse astunud suure sammu edasi kollektiivkaitse usutavuse tugevdamisel ning võime öelda, et Eesti ei ole olnud kunagi rohkem kaitstud kui täna. Järgmisel poolaastal on meil ajalooline võimalus eesistujana töötada Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika tõsiseltvõetavuse nimel.

*Eesti on kolmel korral panustanud Euroopa Liidu Põhjala lahingugruppi.