Toomas Vavilov: igal lapsel oma pill… ja pillitund!

Toomas Vavilov Foto: Eesti Kontsert

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rektorikandidaat puhkpilliosakonna professor Toomas Vavilov kirjutab oma visioonist kõrgkooli arengu kohta.

Töötasin hiljuti pool aastat üldhariduskoolis muusikaõpetajana. Läksin tavakooli kindla teadmisega, et olen õpetajatööks absoluutne supervariant ­­– meesterahvas, oma valdkonnas tegija, valdan paljusid pille ja tunnen võrdselt hästi nii klassikalist, džäss-, pop- ja rock-muusikat. Olen olnud eesti pungi sünni juures, mänginud hevi-, kantri-, rock’n’roll-, fusion- ja kõikvõimalikes džässkoosseisudes basskitarri, kitarri, saksofone, klarneteid, klahvpille ja juba pea 30 aastat tegutsenud süvamuusikamaastikul. Nii head muusikaõpetajat on raske isegi ette kujutada!

Tegelikkus osutus hoopis teistsuguseks, kui olin oodanud. Noorte huvi klassikalise muusika, muusikute ja heliloojate vastu oli demonstratiivselt olematu, ärkamisaeg koos põnevate lugudega esimese üldlaulupeo ettevalmistamisest ja läbiviimisest kauge ja haigutamaajav, meie tippheliloojate loomingu kuulamine ei pakkunud neile üleüldse mingit pinget. Pärt, Tormis ja Tüür olid vaid nimed õpikus; Tubin, Tobias ja Eller jäid igaks juhuks ootele…

Teeme teisiti, mõtlesin. Alustame lihtsamast: liigume hiilides ja kavalalt läbi kantri- ja popmuusika klassikatähtede suunas. Surume end läbi Elviste, biitlite, rollingute, Fenderite ja Gibsonite klassikani välja.

Läbikukkumine – noored ei jaganud mu vaimustust heast kantrist ega ka rock’n’roll'ist. Erinevad kitarri- ja trummitehnikad jäid võõraks.

Tundi läksin otsekui lahingusse, aeg-ajalt võitsin, aga enamasti kaotasin. Pärast kaotust istusin tihti üksinda klassiruumis ja püüdsin aru saada, kus olin teinud vea.

Murrang tuli iseenesest ja üsna ootamatult –  ühel varahommikul avastasin noored püüdlikult mobiiltelefonist midagi uurimas ja samal ajal klaverit toksimas. Nad olid leidnud aplikatsiooni, mis üsna nutikalt pani nad neljal käel lihtsat popmuusikat esitama. Palusin neil jätkata ja jälgisin olukorda. Seejärel sekkusin ja soovitasin käehoiakut korrigeerida ning aktiivsemalt mängida. Sain vastuseks argliku «me ei julge». Julgustasin, näitasin käe- ja sõrmetehnikat ning mõne minuti pärast mängisid noored muusikuhakatised klaverit kauni ja selge kõlaga. Teised vaatasid-kuulasid. Ülejäänud tunni rääkisime pillimängust kui sellisest. Edulugu!

Nüüd muutus kõik!

Järgmises tunnis vedasin õpilastega kihla, et suudan «Õrna ööbiku» basskitarri partii nende poolt valitud õpilasele viie minutiga selgeks õpetada. Võitsin suurelt –  mul ei läinud viis, vaid kõigest kolm minutit. Lapsed muidugi ei teadnud ega pannud tähele, et tegelikult tõmbas väljavalitu vaid lahtisi keeli. Aga edulugu oli jälle olemas.

Edasi võtsin klarneti ja õpetasin viie minutiga selgeks, kuidas pilli suule panna ja puhuda. Kuhu asetada sõrmed ja millises järjekorras klappe vajutada, et «Rongisõit» õnnestuks. Mis kõige toredam – õpetanud kolmele neiule pillimängu «selgeks», palusin neil õpetajaroll üle võtta. Nad said ülihästi hakkama – suuasendi, kehahoiaku, randmete ja sõrmede koostöö, sissehingamise, noodi alustamise ja keeletöö õpetamine ei olnud neile probleem. Nad tegid seda sama hästi kui mina – nende «õpilastel» oli pill perfektselt suus ja tegi imeilusat häält. Tõsi, eks nad tegid seda ka ühe Eesti parima pilliga. 

8. klass, kes algselt soovis laulda Chainsmokersi laulu «Closer», kirjutas kolme nädala pärast loo rütmipartii mäludiktaadina üles. Selleks ajaks olid nad rütmidest ja vältustest nii haaratud, et kirjutasid diktaati, lugu ennast meenutamata. Neile meeldis rütmidiktaat poplaulust enam!  

Toimus suur muutus nii minu kui ka õpilaste mõtlemises. Teooriapõhisuselt (raamatud, töövihikud, aastaarvud, kontrolltööd) liikusime niipalju kui võimalik pillipõhise tegevuse suunas. Süvamuusikat vaid kuivalt, ilma pille näppimata-puhumata-silitamata-löömata õppida ja õpetada ei saa – sellest said aru mõlemad pooled. 

Kõik oluline saab alguse noores eas. Seepärast jälgin eriti suure rõõmu ja südamesoojusega Eesti Vabariik 100 raames käivitatud programmi «Igal lapsel oma pill» arenguid. Soovides lisada programmile EMTA panuse, pakun välja muusikutepoolse kingituse: «Igal lapsel oma pillitund.» Üheskoos muusikakollektiivide ning muusika- ja tavakoolidega oleks see väga hästi teostatav. Noore inimese reaalne ehk füüsiline kokkupuude muusikamaailmaga muudab kindlasti paljude noorte ja seeläbi ka terve Eesti elu. ERSO ja EMTA läbi proovitud formaadid on olemas, repertuaar on muusikakoolide õpilastele taandatav, «Igal lapsel oma pillitund» on ühe ümarlaua ja tahtmise küsimus. 

Muusikaga kohtumine on nagu kuradile sõrme andmine – ainult et käe asemel võtab ta terve elu. Need kohtumised on meie muusika tulevik, mille vormimine algab lapseeas ja viimistlemine jätkub EMTAs. Küpsust naudime me kõik koos kontserdi- ja teatrisaalis.