Marje Lohuaru

FOTO: Alar Truu / Õhtuleht

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rektorikandidaat instrumentaalkammermuusika keskuse professor Marje Lohuaru kirjutab oma visioonist kõrgkooli arengu kohta.

Kuigi EMTA on üks Eesti väiksemaid avalik-õiguslikke ülikoole, on tema mõjusfäär – muusika ja teatri valdkond – väga suure ulatuse ja mõjuga. See valdkond esindab laia ja olulist osa meie kultuurist. Muusika- ja teatriakadeemia mõju on nähtav ja tuntav nii Eesti ühiskonnas kui ka rahvusvahelises kultuuriruumis. Meie lõpetajad kannavad Eesti kultuuri järjepidevust ning neil on vastutus meie traditsioonide edasikestmise ja uute omanäoliste traditsioonide loomise eest. Seega on suur vastutus oleviku ja tuleviku ees ka muusika- ja teatriakadeemial kui kultuuri- ja arengukeskkonnal.

Kandideerin EMTA rektoriks, et kasutada oma oskusi, teadmisi ja kogemusi selleks, et kindlustada akadeemiale tema aadete, loomisloo, vilistlaskonna ja koolipere läbi kuuluv koht nii maailmas kui ka Eesti kultuuris. Minu pikaajalised kogemused akadeemia rahvusvahelistumise protsessis uute õppeainete integreerimisel ja käivitamiseks vajalike vahendite leidmisel, samuti mitmete kultuurivaldkonna kolmanda sektori struktuuride käivitamisel on andnud mulle väärtusliku vaate, kuidas kaasata kõrgetasemelistesse eesmärkidesse ka erasektor koostöös erinevate rahastusallikatega.

Ülikooli mõjukus

Muusika- ja teatriakadeemia saab peagi 100-aastaseks. See õppeasutus on olnud ja peab ka tulevikus olemas olema nende jaoks, keda siis õpetatakse – meil õppivate üliõpilaste jaoks. Kõrgkooli arengu seisukohalt on väga oluline vastata küsimusele, miks noored ja andekad peaksid valima praeguse avatud maailma tingimustes just meile õppima tulemise. Seda küsimust on ajakohane esitada ja ka lahti mõtestada muutuste vajaduse kontekstis. Ehk, kasutades meie eelmise presidendi sõnu – mis toonud meid siia, ei vii meid edasi.

Ülikooli mõjukus ei tule rektorist, see tuleb mõjust ühiskonnale, aga ka erialade iseseisvusest, loomingulisest vabadusest ja ülimast nõudlikkusest eelkõige iseenda vastu. Minu jaoks on oluline, et akadeemiat juhitaks avatult ja kaasavalt. Nii nagu orkester ja näitetrupp peavad parima tulemuse nimel ühise meeskonnana töötama, peab ka akadeemia juhtimine olema laiapõhjaline. Akadeemia vajab etteotsa Eesti ja rahvusvaheliste kogemustega juhti. Inimest, kes kehtestaks ja hoiaks avatud ja kaasavat juhtimisstiili, saavutades samas suuri eesmärke.

Muusika- ja teatriakadeemias on tarvis luua vaimsus ja õhkkond, kus kõik, nii üliõpilased kui ka õppejõud, saaksid ennast loominguliselt teostada ja areneda. Akadeemia esimene prioriteet on õppetöö, mille kvaliteedist sõltuvad tulemused, mida ühiskond ootab. Akadeemiasse tuleb koondada parimad teadmised ja oskused nii Eestist kui ka välismaalt. Pean väga oluliseks kaasata süsteemselt akadeemia õppeprotsessi silmapaistvaid Eesti tippmuusikuid, teatrispetsialiste ja teadlasi, sealhulgas nimekates välisülikoolides doktorikraadi omandanuid. Tippu jõudnud isiksuste isiklikele suunistele ja kogemustele toetumine aitab meie akadeemia õppuritel seada kaugemaid sihte.

Rektoriks on sobiv inimene, kelle nägemus tulevikust viie aasta möödudes vastaks enim meie tudengite ettekujutusele heast õppeasutusest. Samuti peab rektor valmis olema panustama akadeemia edasiarendamisse, mis tähendab muutuste elluviimist.

Järelkasvu kindlustamine

Akadeemia väljakutsete kõrval vajab tõsist tähelepanu ka järelkasvu kindlustamine. Sisseastujate tasemest sõltub ka lõpetajate kvaliteet. Õigustatult soovime tõsta sisseastujate oskuste taset. Huvikoolid  oma tänuväärses töös laste muusikaarmastuse kujundamisel ei anna piisavat ja süsteemset põhja hilisemaks professionaalseks pilliõppeks. Samuti on tähtis meie tulevaste annete õpetajate – muusikapedagoogide võimekus ja oskused. Praegu on nende ettevalmistus hajutatud mitmesse õppeasutusse ning see raskendab lõpetajate kindlapiiriliste oskuste kompleksi kujundamist. End sajandeid muusikarahvana identifitseerinud eestlaste muusikakultuur väärib tõsist suhtumist muusikat õpetavate inimeste ettevalmistusse.

EMTAs tegutsevad suurepärased muusika- ja teatrikollektiivid, kelle loomingulisest tegevusest peaks osa saama senisest rohkem publikut, akadeemiast peab kujundama laiapõhjalise etenduskunstide kõrgkooli. Akadeemia andekate üliõpilaste  edukad esinemised rahvusvahelisel tasandil loovad ja kujundavad Eesti muusikaõpetuse mainet. Nende tulemustega saame tõestada, et EMTA väärib suuremat tähelepanu ning panustamist, sellist, mis kõlaks ühiskonnas vastu.

Positiivsete tulemuste ettenäitamisel on akadeemial võimalik põhjendatud argumentide alusel küsida ka suuremat riiklikku rahastust. Siiski ei ole riiklik rahastus ainuke viis akadeemia tegevusi finantseerida. Minu kogemus mitmel tasandil erakapitali kaasamise osas annab lootust selle jätkumisele. Erakapitali toel on võimalik luua eristipendiume ja kaasata välisrahastust akadeemia põhieesmärkide saavutamiseks.

Oluline on võimaldada üliõpilastel keskenduda õppetööle, sest silmapaistev tase saavutatakse muusikas ja teatris vaid ülima pühendumisega. Rektor peab olema selle eesmärgi pühendunud teener.