Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rektorikandidaat klaveriosakonna professor Ivari Ilja kirjutab oma visioonist kõrgkooli juhtimise kohta.
Ivari Ilja: kultuur peab elama (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EMTA-l on peaaegu sada aastat ajalugu. Selle aja jooksul on koolist sirgunud palju võimsaid tegijaid nii muusika kui teatri vallas. Akadeemia on olnud nagu Eesti kultuuri kasvuhoone, kus ka kehvema ilmaga on meie muusika ja teater kosunud ning arenenud.
EMTA on eriline paljudel põhjustel, kuid mis peamine – ta on võimaldanud eesti keelel ja meelel kõlada – olgu helides või sõnades või mõlemal koos.
Arvestades EMTAsse koondunud kõrget muusika-, muusikapedagoogilise ja teatrialase teadmise taset, peaks akadeemia mõju ühiskonnas, eriti muusika- ja teatrivaldkonnas olema märkimisväärselt laiem. Hariduse andmise kõrval, mis on üks EMTA põhiülesandeid, peame aitama kujundada Eesti kultuuri- ja hariduspoliitikat, toetama Eesti kestmist läbi muusika, teatri, läbi Eesti kultuuri.
EMTA nähtavuse ja maine tõstmiseks ühiskonnas tuleb näha vaeva, ning seda tasandist, kus lihtsalt teatakse, et muusika- ja teatriakadeemia on olemas kuni kõrge rahvusvahelise maineni muusika- ja teatriülikoolina.
Eesti üks rahvusvahelisemaid ülikoole
Peame hoidma seda, mis meile on edu toonud. Oluline ei ole mitte ainult see, et suudame kõik anded lõpuni avada ja läikima lüüa, vaid ka see, et suudame tudengitele ja õppejõududele luua innustava õpi- ja töökeskkonna, mis kasvatab tahet saavutada enam ja enam, inspireerib pingutama, innustab looma.
EMTA on juba täna Eesti üks enim rahvusvahelistunud ülikoole – kasvav hulk välismaa noori valib kõrghariduse omandamise kohaks just meie akadeemia ja Eesti. Siinjuures pole tähtis mitte ainult see, et välismaalased saavad Eestis õppida, vaid et ka meie saame õppida neilt. Avatus peab olema mitmesuunaline, et tekiks edasiviiv sünergia.
Ajal, mil üldine trend on spetsialiseerumine, tekib kergesti küsimus, kas ka EMTA ei võiks välja valida konkreetseid prioriteetseid erialasid, panustades nende arengusse rohkem ressursse. Arvestades EMTA missiooni ja positsiooni Eesti haridussüsteemis leian, et see ei ole põhjendatud, kuna paneks arengufookusest kaugemale jäävad erialad känguma. On erialasid, mille spetsialistidele on Eestis tõesti vaid üksikud töökohad, samas on saavutatud võimekusel neid kõrgel tasemel õpetada lisaks hariduslikule ka oluline kultuuriline väärtus, mille hoidmine peaks meile olema oluline.
Rektorina seisaksin kindlasti selle eest, et EMTAs valitseb tasakaal erinevate erialade, voolude, koolkondade ja žanrite vahel. Akadeemia õppekavades tuleb senisest julgemalt rakendada ka uut meediat ja uusi õpimeetodeid, samuti integreerida neisse oluliselt rohkem ettevõtlusõpet ning tulevase erialaga seotud kommunikatiivseid võimeid arendavaid õppeaineid ja praktikaid, et kindlustada lõpetajatele parem toimetulek ja sujuvam tööellu sisenemine. Selleks tuleb arendada tihedamat koostööd tulevaste tööandjatega nagu ERSO, Klassikaraadio, teatrid, kultuuriajakirjad, koolid, kontserdiorganisatsioonid, uurimisasutused jm.
Majanduslik heaolu nõuab kultuurilisi eeldusi
Usun, et kultuurivallas on võimalik majanduslikult toime tulla, olla helilooja, muusik või näitleja, luua kunsti, peab tähendama ka mõistlikku majanduslikku edukust.
Senisest enam tahaksin soodustada õppejõudude teaduslikku ja loomingulise tegevust, ühtlasi peaks paranema interaktsioon ja koostöö lavakunstikooliga – kindlasti avanevad selles vallas täiesti uued võimalused koos EMTA Black Boxi valmimisega.
Akadeemia konkurentsivõime tagamiseks tuleb üle vaadata palgasüsteem. Noortel pedagoogi või teadlase karjääri alustavatel spetsialistidel võiks olla akadeemiaga tugevam side, samuti peaks teadusliku ja akadeemilise karjääri edukus kajastuma adekvaatselt palgas.
Juba lähiajal seisab EMTA-l ees mitu erakordset väljakutset – Tallinnas seni puuduva ca 500-kohalise saali ja Black Boxi ehitamine ning EMTA 100. sünnipäeva tähistamine.
Kuid peame juba täna suutma vaadata ka 10–15 aastat ette ja kaugemalegi. Harjutus- ja klassiruumide puudust, mis täna on akadeemia üks peamisi igapäevaprobleeme, uue saalikompleksi valmimine kahjuks eriti ei leevenda. Praegust õppehoonet enam laiendada pole võimalik. Mõeldes tehnoloogia arengu kiirusele, on tõenäoline, et teatud erialadel on praeguse õppehoone võimalused selleks ajaks ka lootusetult ammendunud. Arvestades tuleviku vajadusi on ilmne, et EMTA vajab 10–15 aasta pärast uut harjutus- ja laborikorpust, mille ehitamine võimaldaks meil lisaks kvalitatiivsele arengule ka kasvada.
Traditsioonid, järjepidevus, avatus ning uuendusmeelsus on akadeemiat iseloomustavad märksõnad. Meie peamine ülesanne on laduda tudengite karjäärile kindel vundament.