Juhtkiri: kas rekordijärgne maailm oleks ka dopingujärgne?

Ben Johnson (paremal) Souli olümpiamängudel. Foto: SCANPIX

Euroopa ja kogu maailma kergejõustikus võib tulevast aastast alata sõna otseses mõttes uus ajaarvamine. Seda juhul kui rahvusvahelised alaliidud EAA ja IAAF tühistavad senised rekordid ning alustavad nii-öelda puhtalt lehelt. Intrigeeriv idee teenib õilsat eesmärki – teha rekordid dopinguvabaks.

Spordialade vahel käib tähelepanu nimel halastamatu konkurents. Püütakse atraktiivsust, aga seejuures satub löögi alla tõsiseltvõetavus. Mis kasu on kuitahes glamuursetest võistlustest ja uute staaride kangelaslugudest, kui järgmisel päeval edastab dopingulabor korrigeeritud paremusjärjestuse? Jah, muidugi pakuvad needki lood skandaalide tõttu kõneainet ning dramaatilisi pöördeid – kinnitusest «mina ei ole kunagi midagi võtnud» kuni häbiväärse vahelejäämiseni –, kuid spordiala maine on kahjustunud. Just nii on see olnud jalgrattaspordis, murdmaasuusatamises, ujumises, kergejõustikus...

Spordipublitsist Raul Rebane kirjutab olümpiavõitja Gerd Kanteri lugu kajastavas raamatus «Võimalik!» (2014), et dopinguga kaasnevad paratamatult löögid ideoloogia, kangelaste ja moraali pihta – ja need on surmahoobid.

Ebaausate võtete vastu, nagu keelatud ainete tarvitamine ja mõnedel aladel ka kihlvedudega seotud kokkuleppemängud, tulebki kahtlemata radikaalsete meetmetega võidelda. Ent rekordite tühistamine oleks tohutu pööre, milletaolist pole kergejõustik ja vahest üldse kogu spordiilm varem näinud. Kas mäng väärib kokkuvõttes ikka küünlaid? Statistikas puhkeb kirjeldamatu segadus, sest on ju veel tiitlivõistluste rekordid, rahvusrekordid jne. Kuid mis veel hullem – kustutada nn tõejärgsel ajastul vabatahtlikult oma valdkonna aja- ja kultuurilugu on ülimalt riskantne samm ning seda peavad tajuma ka otsustajad.

«Doping pole aine, vaid mõtteviis,» kirjutab Rebane oma raamatus. Ben Johnsoni vahelejäämine Souli suveolümpiamängudel 1988. aastal oli šokk ning tähistas pööret dopinguvastases võitluses. Kuid nii nagu külma sõja lõpp ei osutunud Francis Fukuyama kirjeldatud ajaloo lõpuks, nii ei kadunud kuhugi ka valemängu mõtteviis spordis. Dopingukütid arenesid, samamoodi laborid. Ja nagu Venemaa näitel on maailm veenduma pidanud, eksisteerib endiselt ka riiklikult toetatud süsteeme.

Suund, et vahelejääjate puhul on karistused karmimad ja valemängu puhul võib otsustes minna ka ajas tagasi, on mõistetav. Kuid rekordite kustutamine heidaks ühtviisi varju kõigile, kes kunagi tabelites esinenud. See oleks ülekohtune.

Vahest oleks siiski targem spordialade kuninganna iluoperatsiooni asemel anda raha dopinguvastase võitluse tõhustamiseks, nagu soovitas kunagine tippkõrgushüppaja Patrik Sjöberg. Sest kui hoiakud ei muutu, pole otsast alustamisega midagi võita.