Donald Trumpi sada päeva Ühendriikide presidendina on toonud pettumuse nii tema tulisematele poolehoidjatele kui ka vastastele. Ühed lootsid saada imede, teised ei rohkem ega vähem kui maailmalõpu tunnistajaks.
Juhtkiri: Trumpi sada (9)
Trump-president on oma esimese kolme kuu vältel üritanud jätkata Trump-presidendikandidaadi sissetallatud rada ettevaatamatu lobisejana, kes lõhub varasemaid tavasid ja kombeid. Mõnikord on tal õnnestunud asjad õigesti teha, ent sageli on ta end näidanud täieliku diletandina ning põhiline küsimus edasise tuleviku seisukohalt seisneb selles, kas ta õpib oma vigadest ja saab järgmise nelja aasta vältel tõsiseltvõetavamaks ning lugupidamise ära teeninud presidendiks.
Kui meenutada Trump-presidendikandidaadi jagatud Ameerika valijatele olulisi lubadusi, siis on ta vähe teinud, ehkki iga tema liigutust presidendina on saatnud tohutu ažiotaaž ja skandaalid. Kui Trump oli kinnisvaramagnaat ning meelelahutaja, siis oli tema kreedo, et pole vahet, mis temast meedias räägitakse-kirjutatakse, peaasi et ta nimi oleks pidevalt uudistes ja pealkirjades. Kuid selline lähenemine ei sobi USA president olles.
Obamacare’i tervishoiureformi, mis tekitas paljudes ameeriklastes rahulolematust seoses kohustusega maksta trahvi või sõlmida tervisekindlustus, pole õnnestunud millegi tõhusamaga asendada. Pigem vastupidi, Trumpi pakutud lahendus oleks teinud tervisekindlustuse ameeriklastele veel kallimaks ning tähendanud seda, et paljud ei saanuks endale seda lubada. Mehhiko piirile, kus on juba üks tara, pole selle asemel ega sellega paralleelselt hakanud mehhiklaste kinnimakstavat müüri kerkima, mida Trump lubas. Samuti on praegu raske ennustada, kui edukaks kujuneb tema tegevus töökohtade tagasitoomisel Ameerikasse, sest ta lubas ameeriklastele kümne aastaga 25 miljonit uut töökohta.
Üllatusi on inimene, kelles ülejäänud maailm nägi eelkõige punapäist klouni, pakkunud välispoliitika vallas. Vastupidi varasematele ootustele ja ka tema enda sõnavõttudele pole Trump osutunud isolatsionistiks, on võtnud eesmärgiks NATO tugevdamise ning suhtunud nulltolerantsiga jätistesse ja küünikutesse maailmaareenil. Muuhulgas nendesse, kellele laulab kiidulaulu ka Eesti peaministrierakonda kuuluv eurosaadik.
Trumpi eelkäija jutustas aastaid strateegilisest kannatlikkusest Põhja-Korea suhtes, kuulutas välja punaseid jooni, millest üleastumisele järgnesid vaid järgmised punased jooned, sõlmis kokkuleppe Iraaniga, mis pole viimase agressiivseid ambitsioone kärpinud jne. Vähemalt välispoliitika vallas on Trump üles näidanud enam otsustuskindlust ja julgust, asudes tegelema probleemidega, mis on tema eelkäijate tegevusetuse tõttu hullemaks läinud.