Kas Kreml tunnistab punakuritegusid?

Kremli hoonetekompleks. Foto: SCANPIX

See, et mineviku kuritegudele pole antud hinnangut ametliku deklaratsiooni ega juriidilise otsuse vormis nii seadusandliku kui täidesaatva võimu poolt, on tähtsaim Venemaa ühiskondliku teadvuse «detotaliseerimise» ees seisev takistus, kirjutab oma ettepanekutes Venemaa presidendi juurde loodud kodanikuühiskonna ja inimõiguste nõukogu töörühm. Postimees avaldab ettepanekute põhiteksti täies mahus.

Alljärgnevad ettepanekud koostas Ajaloomälu nõukogu töörühm ja need anti Venemaa Föderatsiooni presidendile üle kohtumisel Jekaterinburgis 1. veebruaril 2011.

Sisuliselt on tegemist kõigest programmi plaaniga, mis osutab selle arendamise peamistele suundadele. Paljud programmi punktid vajavad täpsustamist, mitmed ettepanekud nõuavad vastavate normatiivaktide kehtestamist.

Töörühm kutsub programmi arendamiseks koostööle kõiki sellest teemast tõsiselt huvituvaid asjatundjaid.

Enne kui ühiskondlikku teadvusse ei jõua Venemaa 20. sajandi traagilised kogemused, ei ole Venemaa ühiskonnal võimalik liikuda moderniseerimise suunas. Ajalooline kogemus näitab, et moderniseerimine suudab olla edukas ainult siis, kui rahvuse eliit ja kogu ühiskond on ühtsed oma ühises ajaloo eest vastutamise kodanikutundes. See tunne, maa vastutusvõimelise peremehe tunne, ei saa aga kuidagi tekkida, kui varjatakse – mitte niivõrd muu maailma, kuivõrd iseenda eest – tõde selle kohta, mida meie rahvas tegi 20. sajandil iseendale. Tõe varjamine mineviku kohta jätab meid ilma rahvusliku eneseaustuse võimalusest, milleta me ei suuda kunagi luua eeldusi tõelise patriotismi tekkeks, mistõttu ka jutud moderniseerimisest jäävad pelgalt headeks kavatsusteks.

Üks tähtsamaid rahva ja eliidi vastastikuse võõrdumise ületamise viise on Venemaa 20. sajandi katastroofi, suure osa sajandist NSV Liidu territooriumil valitsenud totalitaarse režiimi ohvrite ja tagajärgede täielik tunnistamine. «Totalitarism püüdis lämmatada Venemaale omast avatust, mis ähvardas kas meid erilisuse maania või enesealandamise kompleksiga,» sõnas 1996. aastal Venemaa esimene president Boriss Jeltsin. «Demokraatia hoiab meid selle ohu eest. Vabadust ja avatust kaitstes annab see rahvale võimaluse «ise olla».» Ühiskonna ja riigi tõusu vundamendiks saab olla ainult totalitarismi hukatuslikkuse tunnistamine.

Programmi eesmärk

Esimene ja peamine eesmärk on Venemaa ühiskonna teadvuse moderniseerimine rahva totalitaarse režiimi aegse tragöödia tunnistamise kaudu. Kaasaaitamine vastutustunde tekkimisele ühiskonnas iseenda ja oma maa eest. Sealjuures ei ole peamine rõhk mitte nende esivanemate süüdistamisel, kes viisid läbi genotsiidi, hävitasid usku ja moraali, vaid režiimi ohvrite mälestamisel ja selle mälestuse põlistamisel. 1917. aastal alanud kodusõja lõpetamine.

Teine eesmärk on elanikkonna kõige harituma ja aktiivsema osa toetuse tagamine maa moderniseerimise programmile. Kui ellu viiakse kas või osa pakutavast programmist – mälestusmärkide püstitamine totalitarismi ohvritele linnades ja nende matmispaikades, muuseumide ja memoriaalide loomine –, tõstab juba ainuüksi see riigi praeguse juhtkonna kõlbelis-poliitilist autoriteeti.

Kolmas eesmärk on ühendavate suundumuste tugevdamine endise NSV Liidu ja võimaluse korral endise sotsleeri aladel traagilise mineviku ühtsuse teadvustamise kaudu. Programmil peab olema kõigile neile maadele ühine iseloom. Sealjuures peab selle algataja olema Venemaa kui totalitarismi käes kõige enam kannatanud maa.

Neljas eesmärk on riigi rahvusvahelise maine tugevdamine. Totalitaarse režiimi hukkamõist presidendi poolt ja peaministri põlvitamine Katõni risti ees on juba etendanud ilmselget positiivset osa. Tunnistades, et kogu Venemaa on üks «suur Katõn», ning hakates austust totalitaarse režiimi ohvrite vastu üles näitama iseseisvalt, vabatahtlikult, ilma sunnita, võib riik ainult suurendada austust enda suhtes kõigi normaalsete inimeste ja rahvaste seas.

Programmi teostamise võimalikud puudujäägid võib küllaga kompenseerida pöördumisega parima poole, mida on esinenud Venemaa ajaloos, näiteks hiilgava ajastu poole, mis algas Katariina II-ga ja lõppes 1917. aastal.

See jätkus üle mõistuse rasketes tingimustes ka 20. sajandil. Venemaa identiteet peab lõpuks tuginema sellele, et Venemaa ajalugu ei alanud sugugi 1917. aastaga, et me ei ole Lenini ja Stalini riik, vaid Puškini, Gogoli, Tolstoi, Pasternaki, Tšaikovski, Suvorovi, Žukovi, Koroljovi, Solženitsõni, Sahharovi ning ka Katariina II, Aleksander II ja Stolõpini, kes kõik on andnud väga suure panuse maa ja selle kultuuri arengusse ja kuulsusse, riik ja rahvas.

Programmi konkreetsed suunad

Hädavajalik on põlistada mälestus hukkunutest, eriti on aga vaja massiliselt püstitada obeliske ja teisi mälestusmärke nii totalitaarse režiimi ohvrite matmispaikadesse kui ka linnadesse ja küladesse, kus nad vahistati ja kust nad minema viidi. Vajalik on ellu viia riiklik-ühiskondlik programm uurimise abistamiseks ja repressioonide ohvrite matmiskohtade väljaselgitamiseks. Nii sellele kui ka mälestusmärkide püstitamise programmile tuleb algusest peale anda rahvusvaheline ilme: see peab olema ühine kõigile SRÜ riikidele ja Balti riikidele, võib-olla ka teistele sotsleeri kuulunud riikidele. Kõik olid ohvrid ja ka timukaid leidus kõigi rahvaste seas (vt Lisa 1, punktid 1.1, 1.3).

(Kaugemas tulevikus võib programmil olla veelgi laiem üleeuroopaline iseloom: kogu Euroopa oli ohver ja kogu Euroopa oli süüdi 20. sajandi tragöödiates: kahes maailmasõjas, kahes totalitarismis, tõsiseimas ja seniajani lõplikult ületamata lõhes.)

Hädavajalik on osutada abi meie seas elavatele repressioonide ohvritele: neid on alles käputäis, kuid ebaõiglus, mida nende suhtes on toime pandud, tuleb kindlasti lunastada (vt Lisa 2).

Hädavajalik on lõpuks muuta avalikuks arhiivid, et mitte enam varjata iseenda eest kohutavat tõde kuritegude kohta, mida meie maal on toime pandud. Kõigile teada tõe varjamisega häbistame iseennast ja seostame end totalitaarse režiimiga (vt Lisa 3).

Nähtavasti on ühiskond sellise programmi elluviimiseks valmis.

Langenute mälestuse austamine võib ersatsi asemel ellu äratada tõelise massilise patriootliku liikumise. Eriti oluline on kaasata sellesse noorsugu.

* * *
Riigi ja selle juhtkonna ees seisavad tähtsad põhimõttelised ülesanded, mille lahendamisel on vaieldamatult ajalooline tähtsus. Lahendamine ei saa reeglina olla ühekordse iseloomuga. Juba probleemide sisu nõuab teatavat kindlat tegevuste järjestust. Vastavalt võib ka tervet traagilise mineviku mõtestamisele ja ületamisele suunatud tegevustekompleksi jagada juba esimesel etapil kahte kategooriasse: esmatähtsad sammud, mis on võtmetähtsusega probleemi kui terviku lahendamisel, ning neile vastavad ja neid kinnistavad meetmed.

Esmatähtsad sammud, mis kindlustavad langenute mälestuse põlistamise ja kõlbelise kohustuse täitmise elavate ees, on järgmised.

Seadus või määrus, mis näeb ette kõigis suurlinnades ja muudes suuremates asustatud punktides (vähemalt kuni rajoonikeskuste tasandini) mälestusmärkide püstitamise repressioonide ohvritele; ajakirjanduse ja teiste kanalite kaudu massilise uuriva liikumise tekke soodustamine, mis selgitaks välja ohvrite nimed, otsiks üles nende matmiskohad, osaleks mälestusmärkide püstitamises; laialdane noorsoo kaasamine sellesse liikumisse (selliste liikumiste kogemus on olemas meie naaberriikides, kuid baas on olemas ka Venemaal); ühiskondlik-riiklike heategevuslike fondide loomine, mis rahastaksid ohvrite mälestamise põlistamist.

Vähemalt kahe üleriigilise memoriaal-muuseumikompleksi loomine mõlema pealinna piirkonnas ning monumentaalse ohvrite mälestusmärgi püstitamine Moskva kesklinnas (vt Lisa 1, punkt 1.12).

Ühtse riikliku programmi väljatöötamine ja vastuvõtmine totalitaarse režiimi ohvrite mälestusraamatute koostamiseks ning nende alusel ühtse andmebaasi «Totalitaarse režiimi ohvrid NSV Liidus» loomine (vt Lisa 1, punktid 1.3, 1.4).

Venemaal elavate repressiooniohvrite sotsiaaltoetuste mehhanismide täiustamine (vt Lisa 3).

Need meetmed peavad ette valmistama pinna mineviku kuritegude poliitilis-õiguslikule hinnangule ametliku deklaratsiooni vormis nii täidesaatva kui ka seadusandliku võimu poolt, tõenäoliselt aga ka autoriteetse juriidilise otsuse vormis, mis kvalifitseerib kuriteod vastavalt õigusnormidele. Sellise hinnangu puudumine on tähtsaim Venemaa ühiskondliku teadvuse «detotaliseerimise» ees seisev takistus (vt Lisa 4, Lisa 8).

Võib-olla juba praegu tuleks kummaliselt kõlav rahvusliku ühtsuse päev ümber nimetada kodusõja ohvrite mälestamise ja rahvusliku leppimise päevaks. See tähendab, et vaja on lõpetada peaaegu sada aastat kestnud kodusõjaperiood. Ümbernimetamine oleks seda loogilisem, et ka 1612. aasta sündmused sümboliseerid «segaduste ajastu» lõppu, sisuliselt niisiis tegid lõpu kodusõjale.

Et tugevdada ja kinnistada loetletud esmatähtsate meetmetega saavutatud tulemusi, on samuti – võimalik et teisel etapil – vaja astuda järgmised sammud.

Lõpetada nende kodanike, kes mõisteti Nõukogude ajal süüdi poliitilistel motiividel, juriidilise rehabiliteerimise protsess (vt Lisa 5).

Võtta vastu kohanimede seadus, mis keelab põlistada asustatud punktide, tänavate, väljakute jms nimes nende isikute mälestust, kes kandsid vastutust massiliste repressioonide ja teiste kodanike õiguste ja vabaduste vastu toime pandud ränkade kuritegude eest (vt Lisa 6).

Luua tänapäevased kodumaa ajaloo kursused keskkoolile, mis oleksid vabad vanast ja uuest mütoloogiast ning ühitaksid süstemaatilisuse ja historismi selge kõlbelise, õigusliku, kodaniku ja poliitilise hinnanguga sündmustele (vt Lisa 7).

Ergutada ja toetada teaduslikke uurimusi kodumaa ajaloo alal; hõlbustada selleks uurijate ligipääsu arhiivimaterjalidele. Minevikku puudutava usaldusväärse teabe jõudmiseks ühiskondlikku teadvusse tagada riiklikes ja ametkondade arhiivides leiduvate tähtsaimate 20. sajandi ajaloodokumentide digiteerimine ja avaldamine internetis (vt Lisa 7).

Innustada ja igakülgselt arendada muuseumitööd, mis on mõeldud Nõukogude ajaloo traagiliste lehekülgede valgustamiseks.

Hädavajalik on luua programmi – kui see ikka vastu võetakse – ettepanekute teostamise tegus mehhanism (vt Lisa 9).

Programmi teostamine täies mahus on soovitatav, samamoodi on hädavajalik koostöö Nõukogude-järgses ruumis tekkinud teiste riikidega. Sealjuures on tähtis, et ühisprogrammide algatajaks oleks Venemaa Föderatsioon – seda mitte niivõrd Nõukogude Liidu järglasriigina, kuivõrd riigina, mis kannatas kõige enam Nõukogude aja repressioonide käes (vt Lisa 10).