/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/05/20/371126t1hfc9d.jpg)
Kas Venemaa tahab teha rahu oma minevikuga?
Juhtkiri: Venemaa ja ajalugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas Venemaa muutub? Kui Saksamaa alustas pärast Teist maailmasõda tõusmist tuhast ja varemeist, oli Lääne-Saksamaa poliitikute siht veenda naabreid, et Saksamaast ei saa enam kunagi ohtlikku vallutajat, vaid hoopis usaldusväärne koostööpartner. Siht veenda nii sõnade kui tegude, nii ajaloo uurimise kui ka kuritegude tunnistamise ja ohvrite ees vabandamisega kandis vilja, ent see ei tulnud kergelt ega kiirelt. Mineviku käsitlemine ja kuritegude eest vabandamine pole lihtsalt küsimus ajaloost. See on eelkõige üks väike osa vastusest tuleviku kohta: kas me saame teid usaldada või peame kartma, et mineviku kurjategijaid tõhusateks juhtideks pidavad praegused või tulevased poliitikud on valmis kunagisi sigadusi kordama.
Praegu, mil enamik kunagi Nõukogude Liidu poolt anastatud Ida-Euroopa riikidest on NATO liikmed ning kuuluvad Euroopa Liitu, on Venemaal üha vähem võimalusi pidada realistlikuks soovi joonistada oma riigi piiride ümber «lähivälismaa» sõõre ehk taastada mõjujõud samas geograafilises ulatuses, nagu oli Nõukogude Liidul.
Loodetavasti hakatakse ka Kremlis tasahilju aru saama, et kõigi ELi liikmesriikidega tuleb jõudumööda hästi läbi saada.
Üksiti tähendab see, et Venemaal on eelkõige endal vaja oma ajalooga rahu teha. Putini valitsemisajal on püütud ehitada venemaalaste rahvustunnet üles peamiselt võidule Teises maailmasõjas ning küllap osalt sellest tulenes soov pisendada ja maha vaikida Stalini ja teiste kuritegusid. Püüti alustada võitlust «ajaloo võltsijatega», ehk siis nendega, kes käsitlesid Nõukogude Liidu ja kommunistide kuritegusid.
Sellel taustal kõlavad Venemaa presidendi Ajaloomälu töörühma ettepanekud üllatavalt sümpaatselt. Kui Venemaa juhid neid tõepoolest siiralt kuulda võtaks ning vastavalt tegutseks, oleks sellest kasu eelkõige Venemaa ühiskonnale, ent küllap ka Venemaa suhetele teiste riikidega.
Ülevoolavaks optimismiks ei anna üks nõuandev paber põhjust. Esialgu saame tõdeda, et Dmitri Medvedevi nõuandjate hulgas liigub mõte ajaloo käsitlemisest elutervemas suunas.
Teadmine ajaloo kohta ei sünni komisjonides. Ajaloolastega on lihtne: avage arhiivid, lubage uurijatel tõsiasju välja selgitada ning hinnangute üle vabalt väidelda. Lubage vabalt kirjutada koolilastele õpikuid ja seletada minevikku selle kirevuses, varjamata häbi-, salgamata auväärset.
Välispoliitikas on aga kuritegude ühene hukkamõistmine sümboolne lubadus, et «me enam nii ei tee», millele lisaks tuleb usaldust ehitada paljude erinevate igapäevaste sammudega.