Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Chris Ebert: kuidas nõukogude jäänukist Nivast sai hoopis legend (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Lada Niva
Lada Niva Foto: SCANPIX

Lada Nival täitus sel kuul 40. sünnipäev. Miks on see legendaarne auto jätkuvalt nii vastupidav ja hinnatud, kirjutab Nottinghami Trenti ülikooli tootedisaini õppejõud Chris Ebert veebiväljaandes The Conversation.

Kui nelikveoga maastur jõudis 1970ndatel esimest korda massiturule, olin väike poiss. Toona tundsin nende, igale poole ilmuma hakanud suurte vastupidavate masinate ees aukartust. Toyota Landcruiserid, Mercedes G mudelid, Chevy Blazerid… Neist kõigist õhkas eksootilisust ja seiklust. Leidsin, et see on vastupandamatu.

Iga kord, kui mõni Blazer või Bronco ilmus minu kodulinna teedele, sain sõna otseses mõttes tunda hobuste lõhna ja kuulata kantrimuusikat, justkui oleksid nad tulnud otse Metsikust Läänest.

Selline maagia mõjus ka täiskasvanutele. Kõik meie ümber, sõbrad ja sugulased, mõtlesid samuti ühe sellise vastkodustatud seiklusmasina soetamisele. Kas Nissan Patrol või Isuzu Trooper? Suzuki LJ või Samurai? Toona oli väga moodne osta sõiduk, mis võiks viia su vabalt läbi Sahara kõrbe või sõita risti ja põiki läbi terve Ameerika, alustades Alaskast ja lõpetades Argentinas. Päris paljud ei jõudnud muidugi kodutänavast kaugemale, kuid tean mõningaid, kes tõepoolest maailma otsa sõitsid.

Maailm sinu jalge ees

Tekkis tunne, nagu oleks maailm muutunud järsku ligipääsetavamaks kohaks. Ja mis veel – see uus sõidukitõug võinuks sind mugavalt isegi Timbuktusse viia. Masinas olid perfektselt kodused istmed, roolivõimendi, isegi automaatne käiguvahetus, nagu igal teisel normaalsel autol. Ainult need sõidukid andsid võimaluse sooritada manöövreid, millest ühe tavalise autoga poleks võinud unistadagi.

Minu isa ja mina veetsime 1970ndate lõpus ja varastel 1980ndatel unustamatuid tunde maasturitega proovisõite tehes. Meiega kaasas olnud entusiastlik müügimees ei oleks peatunud mitte millegi ees, püüdes veenda, et iga keskkooliõpetaja vajab masinat, mis sõidab madalal käigul üles 45-kraadisest kaldest, millel on diferentsiaalilukustus ja mis sumab läbi mäslevate jõgede. Nii mõnigi neist testsõitudest tundus heas mõttes ohtlik, ent sellest hoolimata tulid auto ja reisijad tervena müügipunkti tagasi.

See oli ka külma sõja aeg, ja meie, eurooplased, vaatasime Nõukogude Liitu ja idablokki kui kohta, mida oleks võinud võib-olla võrrelda Mordoriga «Sõrmuste isandast». See oli müstiline paik, uudistajatele suletud, mingist turismist ei saanud juttugi olla. Ning samal ajal kavandati seal külmavereliselt meie kõigi hävitamist.

Ja ometi andsid nad meile fantastilised Armeenia raadio naljad – ja mõne tõeliselt ikoonilise auto (omajagu ka muidugi väga kahtlaseid masinaid). Muide, minu emapoolne suguvõsa pani aluse Tšehhi ettevõttele Tatra, mis on uunikumide entusiastide seas tuntud suurepäraste delfiinikujuliste autode poolest, millel on õhukonditsioneer, tagaossa paigutatud V8-mootor ja keskel lennukistiilis tiivad.

Need naljad ja perekonna seos autoga võimaldas mul juba varases eas hinnata 1970–1980ndatel üht tõsist esitust, nelikveoga mürgeldajat, mida paljud lääneeurooplased vaatasid põlguse ja kahtlusega: Lada Niva.

Kasahh oma Lada Nivaga. / Scanpix
Kasahh oma Lada Nivaga. / Scanpix Foto: SCANPIX

Ei mingit nalja

Vene automarki Lada, mida toodab AvtoVAZ, pilati läänes palju. Kuidas nimetatakse katuseluugiga Ladat? Jäätmekonteineriks. Sedaan Kopikat mõnitati vast kõige rohkem. Kuid Lada tegi ka maasturi. Konarlik väike Niva sattus teedele esmalt 1977. aastal. Ja 40 aastat hiljem läheb tal endiselt hästi.

Minu esimene kokkupuude selle sõidukiga oli autonäitusel Saksamaal, kus see pingutas väga, et Toyota Landcruiser J50 kõrval lahe välja näha. Minu silmis võitis Lada ilma igasuguse pingutuseta. Kui Toyota nägi välja brutaalne, tinane ja veoauto moodi, siis Ladast õhkas peaaegu naiselikku graatsiat ja linnalikku elegantsi, mis oleks sobinud mõnda Itaalia linnapilti. Pidage meeles, see oli 1970ndate lõpp – aeg, mil inimesed mõtlesid, et Mercedes W114 näeb välja «klanituna» (tänapäeval tahaksime seda rohkem kõrvutada mööbliesemega).

Lada Niva mudel («нива» on vene keeles põld) oli tohutult arenenud ja tulevikku suunatud kontseptsioon. Ja nüüd on ilmne, kui mõjukas see on tegelikult olnud. Selle mõõtmed on väga mõistlikud, kompaktsed, see mahub garaaži; saate sõita mööda Euroopa linnu, ilma et peaks muretsema, et miskit ära lõhute. Selle kere on ajatu, peaaegu et itaaliapärane, Giorgetto Giugiaro tüüpi esteetiline, mis võib-olla ei ole isegi imekspandav, sest itaallased olid toona idabloki autodisainiga tihedalt seotud ja nagu muu seas disainisid ka viimase generatsiooni Tatra V8 1970ndatel.

Aga välimus ei olnud ainus, mis tegi Nivast erilise auto. Sel oli tegelikult kandevkere, mis eristas risttaladest tasandraamidel põhinevatest koletistest tema ümber. Selle tulemusel oli sõit märksa mugavam, autol oli väiksem kaal ja parem passiivne turvalisus kui rivaalidel. Möödusid aastad, kuni Jeep võttis selle kontseptsiooni üle edulooks saanud Cherokeega.

Kere ja jõuülekanded olid samuti tehnika absoluutsed tipud, kui võrdleme lehtvedru (peamine amortisatsiooni vorm), jäik-telje rivaale Jaapanist ja USAst. Nival oli tegelikult kolm diferentsiaali, üks iseseisev amortisatsioon ees pluss spiraalvedrud igal pool. Samal ajal polnud seda mitte kellelgi teisel, kui, siis võib-olla Range Roveril. Isegi Monteverdi Safaril, mida sel ajal peeti vaieldamatuks kuninglikuks nelikveokite seas, oli lehtvedruga tagasild.

Niva võib nähtavasti minna igale poole. Kerge ja vastupidav, sõidab see kus tahes. Mahukamad nelikveoga sõidukid jäävad seisma. Seda kasutas Nõukogude Antarktika ekspeditsioon. Väidetavalt on see esimene auto, mida on külmunud kontinendil kasutatud üle kümne aasta.

Vladimir Putin ja tema Lada Niva. / Scanpix
Vladimir Putin ja tema Lada Niva. / Scanpix Foto: SCANPIX

Aga mis on asja kõige parem külg – Lada Niva on veel tänagi kättesaadav – elades kauem kui Land Roveri ikooniline Defender – peaaegu muutumatuna. Ta on jätkuvalt originaalne, briljantne ja usaldusväärne. Seda saab jätkuvalt osta, sellega saab jätkuvalt sõita ja vajadusel saab selle ka ära parandada. See auto on uus uunikum, mis on majanduslikult otstarbekas investeering. Kui ostad ühe sellise, saad lisavarustuseks valida isegi lumesaha. Sa võid minna isegi off-road'ile Siberisse ja tagasi.

Olen ühe sellise ostmiseks juba üheksandast eluaastast alates raha kogunud. Nüüd olen neljakümnene ja võib-olla teengi oma unistuse teoks.

Tagasi üles