Juhtkiri: lugu magusast krundist

Eesti Kunstiakadeemia krunt. Foto: Uwe Gnadenteich

Kui ühe krundi kohta sobib öelda «magus», siis Laikmaa 11 / Tartu maantee 1 ehk Eesti Kunstiakadeemia (EKA) vana peahoone asukoht Tallinnas kaubamaja ristmikul on seda igasuguste kahtlusteta. Seni pole aga keegi magusust maitsta saanud ning esinduslikus kohas pealinna südames laiutab endiselt piinlik auk, mis tekkis sinna pärast EKA maja lammutamist.

Pigem on krunt praeguseks kurikuulus ja mõru. Aastal 2011 kinnitatud detailplaneering lubas ehitada kuni 16 maapealse korrusega hoone. Mäletatavasti püstitas EKA toonane juhtkond uue peahoone aga esmalt sõna otseses mõttes õhulossina ning kiirustas vana maha tõmbama. Pärismaja ei tulnudki. Naaber, keda plaanitava hoone tõttu ähvardas päikesevalguseta jäämine, vaidlustas ehitusloa, kunstikool jäi protsessi aeglustumise tõttu ilma rahast ja seega ka majast.

Uus detailplaneering on nüüd avalik. Kinnistu praegune omanik OÜ City Plaza tahab aga nüüd panna samasse kohta püsti 30-korruselise kõrghoone. Me ei tea praegu, kuidas tegutseb edasi naabermajas elav Ester Palm, kes EKA uue peahoone ehituse vaidlustas. Küll aga küsisime toona ja küsime nüüdki: kuidas on arvestatud avaliku huviga?

Ühest küljest oli kunstiakadeemia vajadus uue hoone järele selge. Teisalt on igal Eesti Vabariigi kodanikul ja eraomanikul õigus seista oma õiguste eest. Me ei taha ju riiki, kus inimesest lihtsalt üle sõidetakse.

Võib ju öelda, et kunstikool sobinuks oma ajaloolisele kohale, aga tuletades meelde kogu asjaajamise tookordset rabedust, seda, kuidas ka algne konkursi teel saadud võidutöö säästuklotsiks kärbiti, ei maksa eriti imestada, et asjad praegusesse seisu välja jõudsid. Kui läbirääkimised naabriga ei õnnestunud, tuli kaotusega leppida. EKA leidis peahoonele uue asukoha Kalamajas. Nn Rauaniidi tehasekompleksis käivad renoveermis- ja ehitustööd ning õppetegevust loodetakse seal alustada 2018. aasta sügisel.

Nüüd võib tulemuseks olla omamoodi kurioosum: kuidas saab ikkagi nii olla, et 30-korruseline äri- ja eluhoone sobib kohta, kuhu poole väiksema korruste arvuga õppehoone ei sobinud? Ühe kunagise libauudisena loetud ilmateate järgi puhus mõõdukas läänetuul, sadas reformierakondlikku vihma ning taevast katsid isamaalised pilved. Sama absurdihuumori vaimus võiks ju siis küsida, kas erakapitali rajatud ehitis ei varja päikest nii nagu riigimaja.

Kuid ironiseerimise asemel peaksime sellisel juhul küsimuse püstitama hoopis nii: miks saab eraomanik eraomanikuga palju paremini kokkuleppele kui riik sellesama eraomanikuga? Ning mõistagi, millisel seisukohal oli ja on linn?

Ajutiselt parklana kasutuses olev kinnistu ei saa jääda inimpõlveks kesklinna tolmu üles keerutama. Ka see ei ole kahtlemata avalikes huvides, riivates ühtviisi nii linlase kui ka linnakülalise silma.