Henrik Roonemaa

FOTO: Peeter Langovits

Minult on viimasel ajal mitmel esinemisel küsitud, millisena ma näen sotsiaalvõrgustike tulevikku ehk milline on Facebook viie aasta pärast. Mul on sellele alati kaks vastust: milline ma tahan, et ta oleks, ja milline ma kardan, et ta on.

Eelmisel nädalal oli USAs Räniorus Facebooki iga-aastane F8 konverents ehk üritus, kus nad avalikkusele näitavad, milliste uute toodetega plaanivad lähemal ajal välja tulla. Selle aasta põhirõhk oli virtuaal- ja liitreaalsusel: Facebook liigub suure hooga sinnapoole, et tulevikus me mitte ei «käiks» sotsiaalvõrgustikes, vaid «oleksime» seal kogu aeg.

Praegu on see tehnoloogia veel väga varajases staadiumis, aga põhimõtteliselt peaks tulevik välja nägema selline, et me kanname prille (või, kes teab, on see tehnika meie organismis sees), mis kuvavad kogu aeg meie silmade ette peale reaalse maailmale andmekihti virtuaalsest ehk näiteks Facebookist.

Meile vastu jalutavad inimesed saavad oma pea kohale hõljuma oma Facebooki-profiili lühiinfo koos viimase postitusega. Kui nad tahavad, saavad oma välimust ise muuta: lisada endale kitsehabeme, veidrad prillid või popist juuksurisalongist 5 euro eest ostetud virtuaalse soengu. Need inimesed, keda me ei taha näha, saame ära blokkida ehk isegi tänaval näeme neist ainult musta siluetti. Iga ese, mida me pärismaailmas läbi nende prillide vaatame, saab juurde hinnasildi ja «OSTA»-nupu. Istud oma isesõitvas autos ummikus ja muudkui vaatad seda kõigeküllust.

Asi pole ainult Facebookis, vaid sellesama visiooni poole liigub praegu kogu internetitööstus. Iga sein võib olla ekraan, iga ese võib olla interaktiivne ning iga inimene, olukord või asi, mida me näeme, võib olla päris või mitte päris. Alles paar päeva tagasi kirjutasime Geeniuses ühest Kanada idufirmast, mille algoritmid oskavad pärast umbes minutipikkuse kellegi kõnega salvestatud heliklipi kuulamist seda häält päris usutavalt järele teha. Televisioonimessidel näidatakse juba praegu «dünaamilist tootepaigutust» ehk reklaamitehnoloogiat, kus näiteks mõnes seriaalis või filmis «juhuslikult» laua peal olev toode ehk tegelikult reklaam võib olla virtuaalne ehk vastavalt reklaamitellimusele isegi eri vaatajate jaoks erinev olla. Mina näen, et abielusaate Helen räägib iPhone’iga, sina näed, et Samsungiga.

Praegu on aktuaalne otsida seda ühte ja objektiivset tõde. Õnneks on meil tihti olemas võimalus taandada see «oma silm on kuningas»-lähenemisele, aga meile terendab tulevik, kus see enam nii pole. Mis on siis tõde ja kes seda kehtestab, kui Ivan köögis Sergeiga viina võttes tõepoolest näebki kuradit, sest Sergei on endale Facebookis naljaviluks sellise maski ette pannud?

Need on suured küsimused, millel õnneks on kombeks vähemalt mingis ulatuses end ise lahendada. Me praegu ei teagi veel, kas klientuur sellise tuleviku jaoks on üldse olemas ehk kas inimesed tahavad oma endisi sõpru tänaval siluetiks blokkida ja kas nad on nõus maailma ainult läbi selliste prillide vaatama. Aga arvestades, et meil on juba täna sotsiaalvõrgustikes probleeme sellega, mis on päris ja mis pole päris ning kes levitab millist infot ja mis eesmärgiga, võib küll päris kindel olla, et kui meie tõene maailm lähitulevikus järjest enam mittetõesega segunema hakkab, tekib meil palju tõsisemaid probleeme kui need mõned praegused võltsuudised.

Tõeministeerium on praegu küll naljatermin, aga natukenegi düstoopilist tulevikku ette kujutades pole sugugi võimatu, et meil läheb päriselt sellist asutust juba mõne aasta pärast vaja.

Mis on siis tõde ja kes seda kehtestab, kui Ivan köögis Sergeiga viina võttes tõepoolest näebki kuradit, sest Sergei on endale Facebookis naljaviluks sellise maski ette pannud?