Anne Sulling: Eesti innovatsioonipoliitika vajab restart'i

Anne Sulling. Foto: Tairo Lutter

Eesti vajab paremini korraldatud ja paremini rahastatud innovatsiooni tugistruktuure, et toime tulla tootlikkuse tõstmise väljakutsega, kirjutab riigikogu liige Anne Sulling (Reformierakond).

Rääkides tootlikkuse tõstmisest, peame rääkima sellest, kuidas edendada Eesti inimeste teadmiste ja oskuste pagasit, kuidas rakendada tootmisprotsessides paremaid ja tõhusamaid vahendeid, kuidas suurendada tootmisprotsesside efektiivsust, ärimudelite kasumlikkust ning luua uusi tooteid ja teenuseid, mille järele on nõudlus.

*Tootlikkuse kasv on poliitiliselt ebahuvitav teema

Eesti töötleva tööstuse tootlikkus on Rahvusvahelise Valuutafondi viimase Eesti riigiraporti järgi kolmandik Lääne-Euroopa* tasemest. Sellega võiks rahul olla, kui meie töötajad rahulduks kolm korda madalamate palkadega, mida nad mõistagi ei tee. Soovides Lääne-Euroopaga sarnast palgataset, ei jää meil üle muud kui otsida võimalusi tootlikkuse tõstmiseks. See kulunud väljend tähendab senisest suurema väärtuse loomist töötaja kohta – tõhusama tootmise või kõrgema hinnaga toodete ja teenuste arendamise ja müümise kaudu.

Kuidas seda teha, ei ole poliitikutele huvi pakkunud. Mõned kogenumad teavad öelda, et tootlikkuse tõus on nii keeruline teema, et valijad sellest niikuinii aru ei saa. Häälte püüdmiseks valivad nad lihtsamad teemad. Praegune valitsus on serveerinud nii tulumaksuvaba miinimumi tõusu, aga ka üürikorterite programmi ja linnahalli investeeringuid kui meetmeid tootlikkuse kasvatamiseks. Seda need ju tegelikult ei ole.

*Kõrgem palgatase saab tulla suuremast väärtusloomest

1956. aastal tutvustas USA majandusteadlane Robert Solow mudelit, mis seletas pikaajalist majanduskasvu läbi kapitali akumulatsiooni, tööjõu ning tootlikkuse kasvu. Solow demonstreeris, et kuni 80 protsenti USA pikaajalisest majanduskasvust on tulnud just tootlikkuse kasvust ehk sellest, kui palju väärtust suudetakse olemasolevate inimeste ja kapitali abil luua. See sõltub omakorda tööjõu oskustest ja teadmistest, tehnoloogilisest progressist ning innovatsioonist.

Meie tööjõu probleemid algavad seal, kus lõpeb põhikool, mis PISA testide kinnitusel on maailmas kõrgel tasemel. Kolmandikul Eesti tööjõust ei ole professionaalset haridust, ei kutse- ega ülikooliharidust. See puudutab ka meie nooremat generatsiooni. Õpipoisiprogrammides osaleb praegu vaid kaks protsenti kutsekoolide õpilastest. Kolmandik, kes alustab kooliteed, jätab selle lõpetamata.

Sama juhtub ülikoolis. Üliõpilased veedavad keskmiselt 27 tundi nädalas tööpostil, mis on üks ELi kõrgemaid näitajaid**, ja seetõttu vähem koolis. Reaalaladelt ei tule piisavalt lõpetajaid ning eriti suur puudus on IT-spetsialistide järele. Need on teemad, millega tuleb tootlikkuse tõstmise eesmärgil tegeleda.

Kapitaliintensiivsust annab oluliselt parandada – uuemad masinad ja seadmed kätkevad endas uuemaid tehnoloogiaid, mis võimaldavad toota efektiivsemalt, keerukamaid ja parema kvaliteediga tooteid. Praegu kasutame tootmisprotsessides kolm korda vähem kapitali töötaja kohta kui Lääne-Euroopa**.

Veel suurem on vahe töötlevas tööstuses, kus on hõivatud suur osa meie tööjõust ja toimub suur osa majanduse väärtusloomest. Samas on traditsioonilises töötlevas tööstuses tootlikkuse kasvu potentsiaal tootmisprotsesside uuendamise ja tootearenduse kaudu kõige suurem.

Pikas perspektiivis on kõige olulisem tootlikkuse kasvu suunaja meie innovatsioonipoliitika, mille puhul on aastaid prevaleerinud suhtumine, et parem ärme sinna oma raha raiska. On fakt, et 2/3 ettevõtlustoetustest ning 2/3 avaliku sektori teadus- ja arenduskulutustest tuleb eurorahast, mis pole kuigi paindlik rahastamisallikas. IMFi soovitusi panustada innovatsiooni toetavate programmide skaleerimiseks täiendavaid riigieelarvelisi vahendeid, oleme otsustavalt ignoreerinud.

Eesti teadus- ja arendustegevusele tehtavad kulutused olid 2015. aastal 1,5 protsenti SKTst, mis on ELi keskmisest madalamate hulgas. Olles üks väheseid riike, mis ei paku maksueeliseid T&A jaoks, pole imestada, et erasektori osakaal on selles vaid veidi üle 40 protsendi, võrreldes näiteks 70 protsendiga Põhjamaades. Konkurentsivõime kavas «Eesti 2020» seatud eesmärk jõuda T&As kolme protsendini SKTst ei täitu paraku iseenesest.

*Turujõud jäävad innovatsiooni taganttõukamisel hätta

Tootlikkuse tõstmiseks on vaja rohkem innovatsiooni, viitas oma hiljutises kõnes IMFi peadirektor Christine Lagarde. Ta märkis, et turujõud üksi ei suuda selleks vajalikku tõuget anda, sest tihti on innovatsioon avalik hüve. Lagarde tõi näiteks nutitelefonitehnoloogiad, mis andsid 90ndatel ja 00ndatel suure hoo tootlikkuse kasvuks – internetist Wifi-võrgustikeni ja GPSist puutetundlike ekraanideni – kõik nad lõikasid suurt kasu riigi toest.

Maailmapank leidis oma 2012. aasta uurimistöös, et 101 riigist, kes 1960. aastal kuulusid keskmise sissetulekuga riikide hulka, suutis 50 aastaga ennast kõrge sissetulekuga riikide hulka võidelda vaid 13. Neist kaks võtsid kasutusele oma maavarad ja üks integreerus jõukama riigiga. Kümme riiki, kes saavutasid arengu iseseisvalt, eristusid teistest selle poolest, et arendasid välja riiklikud innovatsiooni tugistruktuurid, et toetada oma ettevõtteid teadmismahukate toodete loomises, et võistelda rikaste riikidega.

On valikute küsimus, millistesse valdkondadesse riik avalikku raha suunab. Vaadates maailma progressiivsemaid riike nagu Saksamaa, Holland, USA, Lõuna-Korea, Singapur või Skandinaavia maad, näeme, et need riigid kasutavad miljardeid, et nende ettevõtted püsiksid edukaimate innovaatorite seas. Tahtes edu saavutada, peame paratamatult arvestama sellega, mida teevad meie konkurendid.

*Kaheksa sammu tõhusamaks innovatsioonipoliitikaks

Esiteks peame ära lahendama ühe lingvistilise probleemi. Nimelt, ingliskeelne termin R&D –research and development – on eesti keelde tõlgitud kui «teadus-arendustegevus», mitte aga «uurimis- ja arendustegevus». Selles keelelises nüansis peitub tegelikult oluline sisuline vahe. «Research» ei tähenda muu maailma jaoks üksnes teadusuuringute läbiviimist, vaid ka olemasolevate teadussaavutuste eesmärgipärast otsingut, et midagi arendada. «Development» omakorda leitud võimaluste rakendamist uute toodete ja teenuste väljaarendamiseks.

Viimane Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia täitmise aruanne illustreeris ilmekalt, kus meie fookus on olnud. Oleme suutnud kasvatada teadlaste, publikatsioonide ja patentide arvu – mis kõik on kahtlemata oluline –, kuid T&A tegevuse tulemusena uute toodete ja teenuste turule tulek on olnud pea olematu. Teadussaavutuste mõju jõuab majandusse aga alles siis, kui selle abil arendatakse välja midagi müüdavat. Seega tuleks senisest enam keskenduda arendustegevusele.

Teiseks, innovatsiooni toetusprogrammid tuleb üle vaadata, et ei eelistataks ilmtingimata ise leiutamist, vaid kasutataks võimalusel intellektuaalomandi impordi võimalust. IMFi andmetel** paistab Eesti silma intellektuaalomandi investeeringute vähesuse poolest, moodustades vaid 5,4 protsenti koguinvesteeringutest, võrreldes näiteks 9,7 protsendiga Ida-Euroopas või 13 protsendiga Lääne-Euroopas. Samas võiks intellektuaalomandi ja know-how’ import olla praeguses etapis üks efektiivsemaid viise tootlikkuse tõstmiseks.

Kolmandaks, suur osa meie majanduse töökohtadest asub ja väärtusloomest toimub jätkuvalt traditsioonilises tööstuses ning tootlikkuse probleemid on seal suurimad, kuid enamasti on see valdkond meie teadusasutuste huviorbiidist väljas. Selle asemel et kohalikke teadusasutusi ja ettevõtteid koostööle sundida, võiks lahendus olla hoopis tihedama rahvusvahelise koostöö motiveerimises.

Neljandaks, kui vaadata praegust ettevõtluse toetusmeetmete struktuuri, siis haigutab tühi koht just tootearenduse peal. Me näeme ette vahendeid rakendusuuringuteks ja meil on olemas innovatsiooni- ja arendusosak ning ettevõtte arenguprogramm, mis võimaldab mingis osas teha tootearendusega seonduvaid tegevusi, kuid puhtalt tootearendusele keskendunud meedet ei ole. See tuleb luua.

Viiendaks, tuleb ellu viia IMFi soovitus skaleerida olemasolevad innovatsiooni toetavad programmid –innovatsiooni- ja arendusosak, ettevõtte arenguprogramm – ning laiendada viimane ettevõtetele, mis pole veel nii edukad.

Kuuendaks, võiks teha maksusoodustusi T&A tegevusega seotud ettevõtetele, et motiveerida erasektorit senisest enam investeerima teadus-arendustegevusse.

Seitsmendaks, EAS võiks korraldada tootearenduse valdkonna konverentside seeria, sarnaselt Latitude 59ga, et tõsta ettevõtjate hulgas teadlikkust toote- ja teenusearenduse olulisusest ning tuua maailmast koju parimaid praktikaid. Seejuures võiks EAS arendada välja koostöövõrgustiku tootearendusteenust pakkuvatest ettevõtetest ja asutustest maailmas, kelle poole meie ettevõtted saaksid pöörduda.

Kaheksandaks, tuleks motiveerida ettevõtteid senisest enam kasutama digilahendusi. DESI 2016. aasta uuringu järgi olid meie ettevõtted digilahenduste kasutamises Euroopas viimaste hulgas. Ühe lihtsa sammuna tuleks loobuda nutika spetsialiseerumise piirangutest KIKi ressursisäästu meetmes, et kõik tööstusvaldkonnad saaksid taotleda vahendeid tootmisprotsesside tõhustamiseks, muuhulgas digilahenduste kasutuselevõtuks.

Kõige selle juures oleks abiks, kui meedia aitaks ühiskonnas kultiveerida arusaama, et vigade tegemine ja ebaõnnestumine on osa innovatsiooni ja arengu protsessist. Paari nädala eest tehnoloogiavaldkonna liidrite konverentsil Pariisis kõlas üks tähelepanu vääriv märkus – nimelt, tehnoloogiamaailma lipulaev Google premeerib oma töötajaid selle eest, kui nad milleski ebaõnnestuvad! Meil on innovatsiooni toetava keskkonna arendamisel veel pikk tee käia!

* Lääne-Euroopa on defineeritud kui EL-12

** IMF, Republic of Estonia: Selected Issues 2015