Art Leete: mis on vorminud soome-ugri naiste loomust?

Saami naised Foto: Wikimedia

Arktika tuuled, nõidus ja jumalannade eeskuju on vorminud soome-ugri naiste olekut, kirjutab Sirbis etnoloog Art Leete.

Küsimus soome-ugri naiste erilisusest on olnud teadlaste tähelepanu all algusest peale. Esimesena mainib soomeugrilasi Vana-Rooma ajaloolane Tacitus 98. aastal «Germanias». Tacitus tõstatab ka kohe küsimuse naiselikkuse stiilist saamide juures:

«Nende ainus lootus olevat nooled, millele nad raua puudusel luust otsa panevat. Nii mehed kui naised elatuvat küttimisest. Viimased on alati kohal ja nõuavad saagist oma osa.»

Pärast intrigeerivat algust kaovad soome-ugri emandad teadlaste ja reisimeeste kirjeldustest kauaks ajaks. Ent naisi ei olnud võimalik igaveseks vaka alla jätta. Lõpuks hakatakse neid jälle tähele panema ning teaduslikult tunnetama.

Moodsa teaduse haardes

XVIII sajandi teisel poolel astuvad soome-ugri naised korraga vaikselt ja jõuliselt etnograafia lavale tagasi. 1776. aastal kirjeldab saksa teadusemees Johann Gottlieb Georgi neenetsi ja saami naisi leebete ja kartlikena, kes ehmuvad kergesti ning vahel koguni minestavad erutusest. See võib juhtuda kõige mõeldava peale – ootamatu vilistamine, puudutus, mühin, koputus, lõkkes prõksatav säde, võõraste nägemine. Seejärel aga lähevad naised marru, hakates ümbritsevaid kõige kätte sattuvaga ennast­unustavalt peksma.

Sarnaseid iseloomujooni omistab Georgi ka handi naistele, mis võimaldab tal teha järelduse põhja looduse iseärasuste põhjuslikust seosest soome-ugri soospetsiifiliste veidrustega. Soome naisi peab Georgi saami naiste sarnaseks, eesti omi teeb omakorda soomlastega ühesuguseks nende kurvameelsus. Häbelikkus ühendab aga soome daame udmurdi omadega.

Ehkki mõnevõrra hektilisel moel, näeb Georgi meie hõimu naiste iseloomuomadustes ja käitumisviisis ühtset mustrit. Saksa akadeemiku arust on soome-ugri emandate loomuse eripära allikaks arktiline kliima ja põhjatuul. Sellest tulenev kartlikkuse ja pöörasuse segu on levinud ka lõunapoolsete sugulasrahvaste sekka.

Teadus areneb edasi ja tagasi

XIX sajandil kinnistub teaduslik lugu soome-ugri naiste samaaegselt ülimast tagasihoidlikkusest ja ohjeldamatusest. Näiteks 1840. aastatel ründavad Pelõmi jõe mansi naised ungari uurijat Antal Regulyt rusikate ja nugadega. Mansi emandate raevu ajavad üle ääre kuulujutud sellest, et võõramaalane kavatseb mansi meestel pead otsast lõigata, kipsi sisse panna ja kastides minema vedada.

Soome keeleteadlane Matias Aleksanteri Castrén arendab 1830. aastatel edasi Georgi algatatud arutlusi saami naiste fenomenaalse ehmatamisvõime üle. Castréni järgi on saami naiste seas levinud meeltesegaduse spetsiifiline liik. Üks karjalane jutustab Castrénile loo sellest, kuidas ta kord merel kalastades kohtus paaditäie saamidega. Kui saami naine karjalase harjumatut riietust nägi, viskas ta äkilises hullusehoos oma väikese poja üle parda.

Kui Castrén seda juttu uskuda ei taha, korraldavad venelased ja karjalased teadlase veenmiseks rea demonstratsioone. Enne inimkatsete algust peidetakse noad, kirved ja muud relvad. Seejärel plaksutab üks venelane käsi, mispeale saami naine venelasele kallale tormab, asudes ehmatajat halastamatult küünistama ja peksma. Siis kukub saamitar äkki oimetult pingile. Kui naist uuesti ehmatada püütakse, siis ta ainult karjatab. Kui aga teine venelane saami emanda näole rätiku viskab, hakkab ta hüplema, pekslema ja kukkuma ning kõiki juuresviibinuid juustest katkuma.

Seejärel märkab saamitar nurka peitunud Castréni. Soome-ugri emand kargab teadlase poole, käed ähvardavalt ette sirutatud. Kaks karjala meest tirivad naise tulevasest fennougristika isast eemale, mispeale naine teadvusetult nende kätele vajub. Kui aga vastu tare seina koputatakse, katab ta silmad kätega ja kaotab meelemärkuse. Teisele saami piigale kukutatakse pähe männipilbas. Neiu võpatab ja põgeneb.

Castrén teeb kirjeldatud põhjalike eksperimentide tulemusena järelduse, et naiste oskus hõlpsalt meeltesegadusse sattuda on seotud saamide kalduvusega nõiduda. Siin ilmneb Castréni arust soome­ugrilaste võime mõjutada inimolemust muutunud meeleseisundite ja hingejõu erakordse pingutuse kaudu.

Ka komi emandate seas oli levinud meelekaotuse tava, mis ilmnes ekstaatilises kõnelemises ja minestamises (mida komid nimetavad ševaks). Varem arvasid komid, et suurem osa naisi on mõnikord ševa mõju all. Ševa haaras naisi, kui nende kehasse saadeti nõiduse kaudu kurjad vaimud. Ševa juhtumeid on täheldatud isegi õigeusu jumalateenistustel.

Jumalannade mõju

Viimasel ajal on hakatud üldse rohkem kuulama seda, mida soome-ugri naised ise endast arvavad. Handi etnoloog Tatjana Moldanova väidab, et inimese oleku kujundab tema jumalik saatus. Iga vastsündinu pühendatakse mõnele ülailma jumalale (poisid meesjumalatele, tüdrukud naisjumalatele). Kasvades püüavad inimesed saada selle jumala sarnaseks, kellele nad on pühendatud. Jumalannade eeskujul püüavad naised endas arendada oma jumalikele kaitsjatele iseloomulikke omadusi.

Peale isikliku sideme mõne jumaliku olendiga mõjutab hantide iseloomu ka oma sünnipiirkonna kaitsejumala eeskuju. Tatjana Moldanova peab näiteks Kazõmi jõe hante sõjakaks ning seletab seda nende kaitsevaimu, Kazõmi jumalanna iseloomuga:

«Hantidel on Kazõmi jumalanna. Seal, kust tema läbi läheb, tekib tee. Kazõmi handid on inimesed, kes millegi ees ei peatu, kes lähevad lõpuni.»

Seega mõjutab Kazõmi jumalanna kõikide Kazõmi jõe hantide loomust, nii naiste kui ka meeste oma. Igal handil on kaks jumalikku teejuhti, üks isiklik ja teine, kes kogu grupi olekut ja eluviisi vormib. Lisaks tuleb läbi saada ka ülejäänud saja jumalaga, ent nendest kaks on inimesele eriti lähedased.

Arktika tuuled, nõidus ja jumalannade eeskuju on vorminud soome-ugri naiste olekut. Kuigi seda päriselt mõistmata, on teadlased ja rännumehed siiski juba ammustest aegadest kobamisi tajunud soome-ugri kultuurilist hoovust, mis meie iseloomu näivalt vastuolulisel viisil kujundab. Soome-ugri naiste käitumismustrid ilmnevad kõrvaltvaatajale lummava malbuse ja ehmatava sõjakuse põimumise teel. Selline mulje võib kergesti tekkida, kui soome-ugri emandad peavad oma meelt seadma korraga eri jumalannade eelistuste järgi.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.