Tiina Nõmm

FOTO: Erakogu

Juuli alguses jagunevad eesti noored kaheks: need, kes laulavad laulupeol ja need, kes ei laula, kirjutab Tartu Ülikooli tudeng Tiina Nõmm.

Selles, et eesti noored on suured koorilauljad, veendusin ma oma esimese 12 kooliaasta jooksul ise, osaledes kokku neljal laulupeol. Näinud 12 aasta jooksul koorilaulja igapäevaelu ja seda, kuidas laulupidu ühendab noori üle kogu Eesti, ei tekkinud kunagi olukorda, kus koorilaulutunnis poleks pingutatud tulevase laulupeo nimel. Laulupeod olid loomulik osa minu kooliteest.

Samal ajal oli ning on siiani ka noori, kes ei ole kunagi laulupeoga kokku puutunud – ei osalenud ega elanud kaasa. Kindlasti on üheks selle põhjuseks kodu ja keskkond, kus kasvatakse. Kas ja kui suurt rolli on laulupidu mänginud iga pere ajaloos, on muidugi iseasi ja ajalugu muuta ei saa. Küll aga saame muuta laulupeo tähendust ja mõtet iga Eestimaa noore jaoks.

Selles, et laulupidu mängib eestlaste ajaloos ja identiteeditundes ääretult suurt rolli, pole mõtet kahelda. Lõputult rusikaga rinnale taguma ja koledat orjapõlve meenutama ei saa me aga jääda. Uus põlvkond, uus ühiskond, uus elumuster – kõik see toob kaasa muutusi, tahame seda või ei. Nii saavad uue vormi ja näo ka meie rahvuselemendid ja -sümbolid. Noorte jaoks on laulupidu praegu suures osas võimas elamus ja koht, kus kohata sõpru üle Eesti. Tunnet olla osa suurest massist kogevad nii lauljad kui ka pealtvaatajad.

Viimaste osakaalu laulupeo protsessis kiputakse liiga tihti tagaplaanile jätma. Räägitakse lauljatest, tulest, ühtsest hingamisest, aga kõiges selles mängib alati olulist rolli ka publik. Seda, kui suur on noorte (ehk minu silmis alla 20-aastaste) osakaal publikust, ei oska ma öelda. Oma mälestuste põhjal kindlasti väiksem kui võiks. Ühe põhjuse tõin ma juba eelnevalt välja.

Noorele pealtvaatajale (ja tegelikult ka lauljale) on oluline mõtestada enda jaoks lahti laulupeo sõnum ja väärtus. Arvan, et tänapäeva üha konfliktsemas ja keerulisemas ühiskonnas võiks laulupidu mängida eesti noorte jaoks ühendavat ja stabiliseerivat rolli. Laulupeo kuulamine ja vaatamine toob meid kõiki paariks tunniks justkui tagasi mingisse turvalisse ja rahulikku punkti, milles veedetud aeg kuulub enesele. Olles ise käinud laulupeol, ei ole ma kunagi kohanud inimest, kes ei oleks üritust nautinud või oleks parema meelega kodus olnud. Ainus, mille üle on kurdetud, on ilm, kuid see on ju eestlasele niivõrd omapärane ja isegi armas.

Ma arvan, et ei olegi väga vahet, kas me räägime publiku kontekstis noortest või vanadest. Oluline on leida väärtuspunkt. Arvan, et noortele mõeldud kommunikatsioonis on oluline rõhutada, kuivõrd laulupidu pakub meile tänapäeval niivõrd ainulaadset aega iseenda jaoks.

Kogu laulupidu ja sellega seonduv on ju ääretult siiras, armas, ehe ja väärikas. Miks ei võiks laulupidu pakkuda noortele aega mõtlemaks iseenda olemusele – kes olen mina ja mida ma teen või tahan? Arvan, et peaaegu igal laulupeol kõlav laul pakub kellelegi selleks inspiratsiooni.

Ajal, mil iga alustav blogija on automaatselt arvamusliider, toob üha suurenev infovoog endaga kaasa rohkem segadust ning ebakõla. Kõiges selles orienteerumine nõuab meilt aga kriitilisemat maailmapilti ning hinnangulist ja mõtestatud lähenemist ühiskonnale. Mõtestatud noortega mõtestub ka ühiskond.