Marika Mägi: rahvuslikud soorollid

Marika Mägi Foto: Erakogu.

Kas Eestis on ajalooliselt ikka alati olnud levinud needsamad soostereotüübid, mis lääneski, küsib arheoloog Marika Mägi. Kas see aitab kaasa naiste ja meeste võimaluste võrdsustumisele, kui juurutame uusi pseudoajaloolisi argumente ja esitame sajand tagasi tekitatud ettekujutust vooruslikkusest kui Eestile ja eriti eesti naisele igiomast?

Võrdsus ja võrdõiguslikkus inimühiskonnas pole alati progresseeruvad nähtused, nagu ei arene ka moraalinormid, perekond ja soorollid tingimata konservatiivsusest liberaalsuse poole.

Asja üle oli taas põhjust järele mõelda seoses eelmisel nädalal lahvatanud vaidlusega abielulisuse väärtustamise teemal ning raamatuga, mille ülevaade mulle samal ajal kätte sattus. Raamatu autor on Margaret Wilson ning see jutustab Islandi merenaistest. Ja sellest, kuidas muutunud moraalinormid surusid merenaised välja mitte üksnes merelt, vaid ka ajaloost.

Arhiiviandmete põhjal otsustades oli enamiku 19. sajandi jooksul umbes kolmandik Islandil tegutsenud kaluritest naissoost, mitmed neist laevkondade pealikud või lihtsalt ühiskonnas lugupeetud inimesed. Olukord muutus järsult 19. sajandi viimastel kümnenditel, kui saarel õitsele puhkenud rahvuslus hakkas rõhutama laste sünnitamist kui islandi naise tähtsaimat ülesannet. Merd ja meresõitu hakati seostama pea eranditult meestega ning naisi, kes selle vastu jätkuvalt huvi söandasid ilmutada, pidama kas maskuliinseteks, lesbilisteks või lihtsalt kergemeelseteks. Kalapüük naiste tegevusalana muutus mõne aastakümne jooksul varem üsna tavalisest ametist üksikute isepäiste ettevõtmiseks.

Üks huvipakkuvamaid aspekte asja juures on see, kui kiirelt ja põhjalikult rahvas merenaiste kunagise olemasolu unustada suutis. Islandi naiste staatus on teinud ajaloo jooksul uperpalle, kuid üldise arvamuse kohaselt seostatakse sealset võrdõiguslikku ühiskonda ikkagi suuresti naiste keskmisest iseseisvama rolliga juba ajaloos. Või vähemalt usutakse, et naiste kunagine tugev positsioon on mõjutanud ka praegust suhtumist. Siiski suhtusid isegi mitmed erialateadlased Wilsoni uurimistöö ilmumisse algul jäigalt kahtlevalt, hoolimata ohtrast tõestuseks esitatud arhiivimaterjalist. Me eelistame uskuda minevikust eelkõige seda, mis sobib kokku meie praeguse ettekujutusega ajaloost.

Eesti merenaiste olemasolu või puudumist pole minu teada keegi põhjalikumalt uurinud, kuigi naissoost kalurite varasem olemasolu ka siinmail on vähemalt omavahelistes vestlustes jutuks tulnud. Näiteid mõistete «vanad tavad» või «traditsiooniline» metamorfoosist võib aga tuua ohtrasti ka Eesti diskursusest, sealhulgas aruteludest soorollide ja perekonna üle.

Esimese öö õigus rahvusliku retoorika kütkeis

Vast markantseimaks näiteks võib pidada usku esimese öö õiguse kunagisse eksisteerimisse Eestis, mida on tulihingeliselt kaitsma tõtanud ka ajaloolase haridusega inimesi. Kui kõiki jutte uskuda, leidub konkreetseid näiteid esimese öö õiguse tagajärjel sündinud lastest arvukates Eesti peredes. Nimetatakse konkreetseid nimesid ja teatakse jutustada lugusid. Neisse lähemalt süvenedes selgub tavaliselt, et komme näib eriti laia leviku olevat saavutanud 19. sajandi lõpukümnendil ja 20. sajandi algul, igal juhul pärast talude päriseksostmist, rääkimata pärisorjuse kaotamisest. Kuidas peaks see haakuma ajaloolise tegelikkusega?

Ega ei haakugi. Nn esimese öö õigus on teoreetiline konstruktsioon, mille 19. sajandi ajaloolased arvasid olevat kehtinud kõikides ühiskondades mingil kindlal arenguetapil. Veel 1920. aastail nentis Eesti perekonna ajaloo uurija Aleksander Kruusberg hämmeldunult, et kunagisest esimese öö õigusest ei näi millegipärast olevat jäänud mingeid jälgi eesti folkloori. Ometigi oli asjast tehtud juttu juba varem, küll mitte lihtrahva, vaid esimeste eestlastest haritlaste poolt. 1901. aastal oli Adam Peterson tõlkinud eesti keelde Johann Christoph Petri 1802. aasta raamatukese Eestist ja eestlastest. Kuna sealne autor oli esimese öö õigusest veel midagi ei näinud teadvat, õiendas tõlkija selle «vea» oma enesekindla kommentaariga. Esimese öö õigusest Eestis ei teadnud midagi ka August Wilhelm Hupel, kes 18. sajandi teisel poolel kirjeldas üksikasjalikult eestlaste kombeid, sealhulgas seksuaalkäitumist.

19. sajandi viimased kümnendid olid rahvuslikkuse tõusu aastad mitte üksnes Islandil, vaid pea kõigis Euroopa maades ning muidugi ka Eestis. Natsionalistlikud ideed kombineeruvad enamasti konservatiivse suhtumisega naistesse ning tõid ka Eestis 19. sajandi lõpus kaasa muutunud ettekujutused soorollidest. Miks sai Eestis just esimese öö õigus selles uue paradigmas enesele võrdlemisi keskse rolli, muutumata samas kuigivõrd populaarseks meie lähinaabrite juures, on omaette küsimus ja teema.

Naise roll uues rahvuslikus maailmapildis fundamenteeriti väitega naiste «traditsioonilisest» alavääristavast kohtlemisest ja üldse naise endisaegsest madalast positsioonist. Eesmärk oli mõistagi osutada, et varasema väärkohtlemise vastu võideldakse ja selle kordumine tulevikus välistatakse, samas põlistati aga ka «traditsiooniline» naise koht kui ohver ja allutatu. Kuigi argument esimese öö õigusest oli iseenesest puhtal kujul välja mõeldud, kinnistus see just rahvusliku retoorika kaudu inimeste mällu, hakkas elama omaenda elu ja sai ajapikku folklooriks. Vähegi kooliharidust saanud inimestele hakkasid järsku «meenuma» sarnased juhtumid omaenda perekonnaloost, mida täie veendumusega lastele ja lapselastele edasi jutustati.

Abielust ja vallaslastest

Lääne-Euroopas tõid 19. sajandi viimased kümnendid kaasa negatiivsema suhtumise vallasemadesse, mis sajandi esimesel poolel oli jõudnud mõnevõrra paraneda. Tõsi, nüüd ei saadetud vallasemasid enam vanglasse või hullumajja, ei piitsutatud ega aetud neil päid kiilaks, ei sunnitud isegi kirikusse häbiposti. Lapsed võisid nüüd soovi korral jääda isegi ema juurde. Suhtumine abieluvälistesse lastesse ja nende emadesse oli enamikus sajanditagusest Euroopast siiski väga tauniv ning selliste naiste-laste perspektiiv edaspidiseks eluks nukravõitu.

Suhtumise muutus ei jätnud mõjutamata ka Eestit, kus 19. sajandi lõpukümnendeil toimus pealegi kiire akultureerimisprotsess. See mõjutas ka geenussuhteid ja suhtumist seksuaalsusesse, mis muutusid kiiresti järjest sarnasemaks «kultuurrahvaste», eeskätt sakslaste omadega.

17.–18. sajandi julmad vallasemadevastased meetmed ei näi Eestis – nagu ka mõnedes muudes põhjapoolsetes maades – kunagi täiel määral kanda kinnitanud olevat. Nagu ei läinud siinmail läbi ka 16.–17. sajandi nõiajahi läbinisti misogüünsed variandid, mis iseloomustasid enamikku Euroopa maid. Eks põletati nõidasid ka Eestis, kuid vähemasti polnud see soopõhine – surmamõistetute seas oli enam-vähem võrdselt naisi ja mehi. Nagu muide Islandilgi.

Ülalnimetatud eripärade põhjused peituvad ilmselt kohalikus kultuuris ja eesti naiste ajaloolises staatuses. Hupeli 1770. aastatel kirjeldatud eestlannade seksuaalne enesemääratlemisõigus, mis Lääne-Euroopa suguõdedega võrreldes oli ülisuur, on siinkohal vaid üks näide. 18. sajandi ja küllap hilisemadki eestlased ei mõistnud vallasemasid hukka ega hinnanud naisi selle põhjal, mitme mehega nad lapsi olid saanud. Või kui, siis vahest isegi vastupidiselt sellele, mida tänapäeval inimesed «traditsioonilistest» hoiakutest arvavad – võimalikult paljude poistega koos magamist peeti tüdrukute puhul atraktiivseks, isegi sedavõrd, et emad kõikvõimalike trikkidega noormehi oma tütre kõrvale magama püüdsid meelitada. Kas see nüüd just alati seksuaalsuhet pidi tähendama, on muidugi iseasi.

Kombed on kogu aeg muutumises ja 19. sajandi keskpaiga tavad polnud kindlasti samad, mis veel sajand varem. 19. sajandi lõpul juurdunud uued moraalinormid näivad siiski olevat muutnud rahva ettekujutust ideaalsest naisest lühikese aja jooksul lausa kardinaalselt. Just sellest ajast on pärit üldlevinud kujutelm «traditsioonilisest» eesti perekonnast ja eesti naisest, kuhu vallasemad, lahutused või üldse iseotsustajast naised kuigi hästi ei näi sobituvat. Ehk oleks needki suhtumised praeguseks ammu unustatud ja pikaajaline omakultuur suhtumistes korrektiivid teinud, kui mitte vahepealsed viiskümmend aastat poleks mõjunud konserveeriva vahendina.

Mees-toitja ja naine-koduhoidja

Aga tulgem tagasi lähiminevikku, kus suhtumise muutumist võib täheldada lausa viimastel aastakümnetel. Paradigmad on muutunud ja inimestele on hakanud, nagu ikka sellistel puhkudel, tunduma, et nad on tegelikult kogu aeg niimoodi arvanud. Kas mäletate veel 1990. aastate esimesi naisliikumisaktsioone? Üks põhinõudeid oli tollal soov, et meestele makstaks suuremat palka, siis saaksid naised jääda koju pere ja kodu eest hoolitsema! Sest nii oli ka läänes või vähemalt uskusid raudse eesriide taga üles kasvanud ja alati tööd rabanud naised, et läänes nii oli.

2000. aastate keskpaigast alates olen lugenud loenguid soorollidest ajaloos. Enam-vähem samal ajal esimestega neist hakati meedias rääkima ja kirjutama sellest, kuidas kahjuks olevat Eestis veel väga levinud ettekujutus mehest kui toitjast, raha kojutoojast, ja naisest kui koduhoidjast. Küllap mingites ringkondades oligi, igas ühiskonnas leidub erisuguste tõekspidamistega seltskondi. Väide ise baseerus siiski ilmselgelt lääne ajakirjandusel, mille seisukohti usinalt meilegi kopeeriti.

Mäletan rohkeid arutelusid teemal mees-kui-toitja nii omaenda sõprusringkonnas kui ka üliõpilastega, kuid ei mäleta kedagi, kes väitega tollal nõus oleks olnud. Eestis nii ei arvata, usuti. Ajalehest lugedes saime esimest korda teada, ütlesid üliõpilased.

Oma ringkonnal baseeruvad arvamused on libe tee järelduste tegemiseks. Ei saa siiski mainimata jätta, et olen puhtalt iseenda huvi pärast tõstatanud sama küsimust aina uute ja uute üliõpilastega paljude järgnevate aastate jooksul. Vähemalt selle pisitillukese valimi põhjal otsustades on suhtumise muutumine selge. Kui 2000. aastate teises pooles veel leiduski kahtlejaid, siis nüüdseks on juba palju aastaid absoluutselt kõik üliõpilased kindlad, et mehe kui raha kojutooja kuvand ongi Eesti ühiskonna vana ja traditsiooniline tõekspidamine. Aga traditsioonilisus õigustab suure osa inimeste jaoks ükskõik mida.

Siin me nüüd siis oleme, oma varem või hiljem tekitatud ühiskonnaga, milles sugude võrdõiguslikkuses jääb nii mõndagi soovida. Minus kripeldab siiski kahtlus, kas Eestis ajalooliselt on ikka alati olnud levinud needsamad soostereotüübid ja suhtumised, mis lääneski. Kas see aitab kaasa naiste ja meeste võimaluste võrdsustumisele, kui me juurutame uusi pseudoajaloolisi argumente esimese öö õiguse stiilis? Esitame sajand tagasi tekitatud ettekujutust vooruslikkusest kui Eestile ja eriti eesti naisele igiomast?

Äkki on meilgi omad merenaised nagu Islandil, kes vaid ootavad, et ajaloolased nad arhiivitolmust puhtaks raputaksid.