Meie päevil ehitatakse küll kambrisid vanadele tubadele juurde, uusi saksa-moodi majasid, «herberisid», aga – miks ei seada ka tervet majaelu, iseäranis söömist nii, et lahendamad ja kaunimad ruumid ka tõesti ihu tervist, kui ka hinge võimeid kosutaksivad? Ja – miks ei tehta seda?
Vist küll sellepärast, et meie pereemad ja tütred veel seda häädust ära ei ole tundnud, mis puhtus ja kaunis viis ka söömise juures sünnitavad. Hakake uskuma, nimelt teie, mitmest küljest juba enam haritud Eesti naesterahvad, et kui parema maitselised toidud puhtalt kaetud laulalt, viisakalt, iga ühe oma taldreku päält, puhaste kahvlite ja nugadega, kui ka lusikatega, puhaste käte ja palgega ära söödaks, see majas viimaks koguni teise, terasema, kaunima, auuväärilisema rahva loob. Sellega, kui inimene puhtamalt ja paremalt sööb, tunneb ta iseennast just kui auusamaks tõstetud olevat – ta ei salli ka mujal omas ümbruses enam räpast olekut, ei tolmu, ei rämpsu omas eluruumides – nagu oleks ta puhta palgega söömisega puhtuse teadust oma hinge neelanud.
Seepärast, teie, agaramad pereemad, (kui suur auu ja vägevus on sellesse nimesse pandud!) ja teie, emade abilised tütred, võtke nõuuks kohe tänasest päevast saadik puhast, korralikku, viisakat söömise kommet omas majas alustada. 28.04.1899