P, 29.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kristiina Baum: Stockholmis elamise võlu ja valu

Kristiina Baum
, kolumnist
Kristiina Baum: Stockholmis elamise võlu ja valu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kristiina Baum
Kristiina Baum Foto: Marko Saarm / Sakala

Millised tähelepanekud tekivad Stockholmis elaval välismaalasel, kirjutab arvamusportaali Rootsis elav kolumnist Kristiina Baum.

Võõrsil elades muutuvad paratamatult tähtsaks küsimused, kes ma olen ja kust ma tulen. Äkki taipad, et elu jooksul omandatud väärtushinnangud on tugevalt vorminud su identiteeti ja seda on nüüd vaja muutma hakata. Võib juhtuda, et hakkad võõrsil mõnd armsaks saanud kommet ühtäkki häbenema. Sellest saab osa sinu minevikust, mis tuleb iga hinna eest hüljata ja kultuursemaga asendada.

Töötan Stockholmis keeleõpetajana ning läksin täiskasvanud õpilastega väljasõidule Põhjamaade muuseumisse. Allmaaraudteel külg külje kõrval istudes täheldasin, et osal Eritreast ja Etioopiast pärit meestel on ühe käe väikese sõrme küüs silmatorkavalt pikk. Küsisin ühelt, miks. Tema naeratas laialt, pistis pika küüne kõrva, siis ninna ning urgitses pisut – praktiline tööriist omast käest!

Seepeale hakkasid tema sõbrad piinlikkuse pärast itsitama, üks iseäranis. Küünt demonstreerinud noormees aga torkas talle: «Alles see oli, kui kandsid kodumaal ise samasugust. Alles Rootsis lõikasid enda küüne ära.» Seepeale vastas too, et Rootsis on vastavateks hügieenitoiminguteks kõrvatikud. Tema hääles oli uhkus, et endal juba eurooplaste kombed küljes. Mõlemad mehed saabusid Rootsi ligi aasta tagasi.

Rootsi kroonprintsess Victoria külastab immigrantide kooli Tenstas. / Scanpix
Rootsi kroonprintsess Victoria külastab immigrantide kooli Tenstas. / Scanpix Foto: SCANPIX

Kodumaal harrastatud tavade hülgamist olen täheldanud ka pearätti kandvate moslemite seas: emad teevad seda Rootsis elades endiselt, aga tütreid siin rätti kandma ei kohustata.

Mul oli kord õpilane, väga ambitsioonikas ja haritud süürlanna, kellel oli käsil kuid väldanud vaidlus isaga just pearäti kandmise kohustuse üle. Tütar oli vastu, isa käskis. Rootsis elades pole aga võõramaistel tavadel enam jõudu taga ja ma ei imesta, kui see naine paari aasta pärast oma tahtmise läbi surub. Temast saab oma suguvõsa esimene naine, kes katmata peaga kodust välja astub. Nii et ei kulu põlvkondagi, kui kodumaal aastasadu au sees hoitud tavad uute väärtushinnangute vastu välja vahetatakse.

Ka mina olen pidanud kohandama lihtsaid asju, nagu lauakombeid, toitumisharjumust ja riietust, et kohalikega samas lauas istudes ja kõrvuti töötades oma ebakultuursusega mitte piinlikult silma torgata.

Linnastumisega kohanemine

Sama kiirelt käib linnastumine. Alles see oli, kui ärkasin varahommikul kuke kiremise peale, lippasin paljajalu üle hoovi kuivkäimlasse ja haarasin tee peal paar õunavinni ja karusmarja kaasa. Talvel ei pidanud puude tassimist, lume rookimist ega torude sulatamist suureks vaevaks. Suvel sai paari elegantse käeliigutusega puugid, sääsed ja parmud, need armsad jumalaloodud, eemale peletatud. Kevadel ja sügisel sai asulavahelistel kruusateedel rõõmu tuntud, kui porri kinni ei jäänud. Ettekujutus looduslähedasest ja stressivabast eluviisist tegi õnnelikuks.

Nüüd on teisiti. Linnaeluga kaasnev mugavus ja hüved panevad Eestis maal elavatele inimestele vaid kaasa tundma ja tõsiselt küsima, mispärast keegi vabatahtlikult selliseid kannatusi tahab taluda.

Linnainimeseks saamise juures ehmatab mind üks asi – prügitoodang. Meie väikesel kolmeliikmelisel perel õnnestub iga päev toota kilekotitäis prügi. See koosneb peamiselt pakenditest, mida õnneks saab sortida ja osaliselt taaskasutada. Aga prügihulga kahandamise võimalust ma ei näe. Kui, siis hügieeni arvelt, mis ei ole korteritingimustes ega siinset elustandardit silmas pidades mõeldav.

Linnastumisel on muidugi ka meeldivaid külgi. Üheks võib pidada väga häid jalgrattaga liiklemise võimalusi. Mööda laitmatult siledat ja puhast kergliiklusteed saaksin minagi kodust ligi kümne kilomeetri kaugusele kesklinna. Ei peaks teemaksu maksma ega liiklusummikus tunglema. Ka ei tuleks oma elu pärast karta: jalgrattur on siin arvestatav liikleja, tal on oma sõidurada, valgusfoorid ja parklad. Seda, et ta turvaliselt koju ja tagasi jõuaks, peetakse tähtsaks. Paljudes töökohtades, ka minu omas, on jalgratturitele duširuum, kus nad end tööle jõudes higist puhtaks saavad pesta.

Liiklusummikumaks

Kui Eesti mure on kahanev rahvaarv, siis Stockholmi suur väljakutse on pidevalt kasvav inimeste hulk. Statistikaameti andmetel elab Stockholmis ligi 900 000 elanikku. Viimase kümne aastaga on pealinna kolinud keskmiselt 45 inimest ööpäevas.

Mulle meeldib väga, et Stockholm on kasvavat liikluskoormust silmas pidades seadnud eesmärgiks muuta kesklinn autovabaks. Autoomanikule tähendab see elu järjest kibedamaks muutumist.

Üks tuttav rääkis, et kaheksa aastat tagasi, kui ta kesklinna kolis, ei olnud maja ees autole parkimiskoha leidmisega muret. Lisaks oli piirkonna elanikele ette nähtud parkimise soodushind, milleks oli umbes 900 krooni (umbes 93 eurot).

Vaade Stockholmile. / Scanpix
Vaade Stockholmile. / Scanpix Foto: SCANPIX

Nüüd on linnaosa pool parkimiskohtadest ära kaotanud ja soodushinda paarisaja krooni võrra tõstnud. Lähedusse peagi valmivate üürikorterite elanikele ei kavatseta soodushinda pakkuda. Neilt hakatakse oma maja ees isikliku auto hoidmise eest kasseerima sama palju raha nagu kõikidelt teistelt parkijatelt, mis on päevasel ajal ligi 20 krooni (umbes kaks eurot) tunnis ehk umbes 5000 krooni (umbes 519 eurot) kuus. Ja neil on isegi vedanud, päris südalinnas maksab tund aega parkimist kuni 85 krooni (umbes 8,8 eurot).

Stockholmis kehtestati kümme aastat tagasi liiklusummikumaks. Maksu eesmärk on piirata kesklinnas liikuvate autode arvu ja hoida õhk puhtamana. Iga autoliikleja, kes tahab teatud kellaajal kesklinnas liigelda, peab näiteks tipptunnil teetolli läbides kukrut 35 krooni võrra kergendama. Et maksu sisseviimisest ka kasu on, kinnitavad liiklusameti uuringud. Peamiselt, ligi 13 protsendi võrra, on kahanenud eraautode arv. See omakorda tähendab, et liiklusummikud algavad kuni tund aega hiljem, ning sabad on mõne kilomeetri võrra lühemad.

Kahjuks on aga nii, et asfaldil kõndides, kaubanduskettidest ja keskküttest sõltudes ununeb kastemärja rohu tunne jalatalla all üsna kiiresti. Loodusest saab linnas justkui segav faktor. Lumi on paha, sest tekitab häireid liikluses, päike küpsetab klaasist kontoriruumides kahvatuid inimesi, ja vihm, see tähendab riiete- ja juustepesu, sest kõik, mis linnaõhus lendleb, langeb alla inimeste peale. Kunagi pidasin maal elamist ja looduslähedast eluviisi ainuõigeks. Nüüd tuleb piinlikkusega tunnistada, et mulle meeldib suurlinnas elada.


Kristiina Baum töötab Rootsis täiskasvanute keeleõpetajana. Eestis on ta keeletunde andnud põhikooli õpilastele. Rootsiga on ta tihedalt seotud 1991. aastast alates. Samuti on ta üle kümne aasta töötanud ajakirjanduses, eeskätt raadiokanalites, nagu näiteks Kuku, Vikerraadio, Tartu Pereraadio, aga ka Lidingö raadio Rootsis. Veel on ta kaks aastat tegutsenud reporterina maakonnaajalehes Sakala. Hariduselt on ta bioloog.

Märksõnad
Tagasi üles