Aimar Ventsel

FOTO: Alar Truu / Õhtuleht

Eesti eliidi peamine tunnus on see, et nad on alati kõiges süüdi, kirjutab etnoloog Aimar Ventsel.

Jaanuarikuus lendasin liinil Jakutsk-Moskva. Enne väljalendu vaatasin näoraamatusse ja seal toimus Tiit Pruuli seinal sõnavõtmine Jaan Kaplinski monarhistliku kirjatüki teemal. Enamik diskuteerijaid sidus Kaplinski kirjutist vana ja juba äraleierdatud teemaga «Eliidid on oma usalduse kaotanud!».

Lennukis napsasin lugemiseks ajalehe Vedomosti ja sealgi oli sees pikem kirjatükk sellest, kuidas Vene eliit on usalduse kaotanud. Järgmine ajaleht oli Kommersant, kus pea veerand lehe mahust oli pühendatud Donald Trumpile ja sellele, kuidas ta Ameerika eliidile ära tegi. Mõtlesin, et teen natukene tööd ja lugesin läbi ühe oma doktorandi uurimistöö, mis rääkis naistest Egiptuse eliidis.

Kõige segasem on mulle siinkohal, kuidas defineerida Eesti eliiti. Vene eliit on võimu ümber koondunud ja sellest kasu saavad ringkonnad (ehk siis «Putini kleptokraatia», kui tsiteerida ühe teemakohase monograafia pealkirja). Ühendriikide eliit on nn establishment ehk siis rikaste perekondade grupp, kes mängib juhtivat rolli ka poliitikas (õigemini poliitikute tootmisel). Briti eliit on nn upper class ehk siis kõrgaadel ja upper middle class ehk sarnaselt USAga rikaste ja poliitiliselt mõjusate ringkonnad.

«Eesti eliit» on aga antiväljend. Kui jõukad ettevõtjad, edukad (ja mitte vaesed) estraadimuusikud või ka kõrgepalgalised euroametnikud sõimavad eliiti, siis ma ausalt ei saa aru, kellest jutt. Näputäiest parteijuhtidest? Kas majanduseliit ei ole eliit? Eesti Vabariigil pole küll miljardäre ette näidata, ent minu arusaamist mööda annaks multimiljonärist ettevõtja majanduseliidi liikme mõõdu ikka välja küll.

Nende mõju teiste inimeste elule ja teinekord ka riigi poliitikale on täiesti olemas. Kultuurieliidi tippisikud on avaliku elu persoonid, teatud mõttes suisa arvamusekujundajad. No ja siis need ametnikud. Nemad ju peaks tegelikult olema teisel pool veelahet?

Vaadates Eesti poliitilist eliiti, saame laialivalguva rühma inimesi, kes on parajasti tüüri juures. Eile oli Reformierakond eliit ja Keskerakond mitte, täna vastupidi. Eesti eliit on selles mõttes antieliit, et ta on defineeritud läbi mitteolemise. Kõik kritiseerijad ja sõimajad ei ole osa sellest, sõimatavad muidugi jälle on. Vahet pole, on siis tegemist ajakirjaniku, poliitiku või funktsionääriga.

Sest Eesti eliidi peamine tunnus on see, et nad on alati kõiges süüdi. Punkt!