Vallo Tillmann: suhkrujoogimaksu tulud peavad minema laste tervise parandamiseks

Professor Vallo Tillmann. Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli lastehaiguste professor Vallo Tillmann kirjutab, et suhkrujoogimaks on vajalik, kuid oluline on investeerida sellest kogutav tulu laste tervise parandamiseks.

Adam Smith, keda peetakse vabaturumajanduse esiisaks, kirjutas 1776. aastal oma raamatus «Rahvaste rikkus»: «Suhkur, rumm ja tubakas on ained, mida tegelikult eluks pole vaja. Nende tarbimine aga suureneb üle kogu maa ja seetõttu oleks nende maksustamine igati mõistlik.»

Nüüd, 240 aastat hiljem, on alkohol ja tubakasaadused maksustatud, selle tulemusel on nende tarbimine vähenenud ja mitmed rahva tervisenäitajad paranenud. Meid ei üllata, et avalikes kohtades ei tohi suitsetada või teatud kellaaegadel ei saa osta alkoholi. Ometigi tundusid need meetmed veel hiljuti inimeste vabaduse piiranguna. Hinna kaudu mõjutamine on kõige efektiivsem, et kiiresti ja lisaraha kulutamata elanikkonna tarbimise harjumusi suuresti mõjutada.

Möödunud aastal Eesti laste mõõtmisuuringute tulemustest selgus, et 8-aastaste laste seas oli ülekaalulise või rasvunuid 26%, mida on koguni kaks korda rohkem kui selle sajandi alguses. Rahvastiku toitumise uuringu andmetel on üle poole 18–64-aastastest Eesti elanikest ülekaalulised või rasvunud.

Rasvumuse sagenemise peamisteks põhjusteks on ebatervislik toitumine ja mõningal määral ka vähene liikumine. Aastakümneid tehtud ennetustöö rasvumuse vähendamiseks – tervisliku toitumise põhimõtete selgitamine, liikumise propageerimine, uute spordiradade ehitamine jt – ei ole ilmselgelt piisavalt vilja kandnud.

See probleem ei eksisteeri ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Seetõttu on hakatud otsima uusi meetodeid, mida kasutada lisaks eelmainituile, et kasvavat ülekaalulisuse epideemiat peatada.

Oma igapäevases töös näen, et iga aastaga tuleb minu vastuvõtule üha rohkem ülekaalulisi lapsi. Pean tunnistama, et minu nõuanded ja teavitustöö ülekaalulistele lastele ja nende vanematele pole olnud piisavad: enamik patsientidest ei suuda kaalutõusu kontrolli all hoida. See ajendas mind end kurssi viima rahvatervise teadusuuringutega sellest, kuidas peatada kasvavat rasvumist.

Euroopa lasteendokrinoloogide seltsi möödunud aasta konverentsil jõuti ühisele järeldusele, et sekkumismeetodid, millega suurendati laste liikumisaktiivsust, ei omanud kestvat mõju kehakaalule. Sellest tulenevalt soovitati, et laste rasvumuse preventsioonis peab pearõhk olema toitumis-, mitte liikumisharjumuste muutmisel ning peame jõulisemalt toetama rahvatervise meetmeid, mis mõjutavad meie toitumist, sh ka ebatervislike toitude maksustamist.

Maailma juhtivad teadusajakirjad Nature, Lancet ja NEJM on soovitanud juurutada riikidel magustatud jookide maksu ehk suhkrujoogimaksu. Seda soovitavad ka Maailma Terviseorganisatsiooni eksperdid. Praeguseks on suhkrujoogimaksu sisse viinud 19 riiki, järgmisel aastal lisandub nimekirja Suurbritannia ja Eesti.

Miks suhkrujoogimaks ja mitte laiem suhkrumaks, mis hõlmaks kõiki suhkrut sisaldavaid toiduaineid? Suhkrujookide tarbimine pole kuidagi kasulik ega vajalik ja neile on olemas tervislikud alternatiivid: vesi vedeliku asendajana ja puu- või köögiviljad süsivesikute asemel. Samuti oleme hinna tõustes nõus loobuma suhkrujoogi tarbimisest kergemini kui näiteks šokolaadist.

Tarbimise tundlikkuse indeks näitab, et kui toote hind tõuseb kümme protsenti, siis suhkrujoogi tarbimine väheneb kaheksa protsenti, maiustuste oma aga vaid kolm protsenti. Näiteks Mehhikos vähenes suhkrujookide tarbimine pärast kaheksaprotsendilise maksu kehtestamist kümme protsenti, seevastu suurenes pudelivee tarbimine. Kui arvestada, et 2015. aastal müüdi iga eestimaalase kohta nädalas üks 1,25-liitrine pudel suhkrujooki (64,3 liitrit aastas), vähendaks samasugune maks meil tarbimist kuus liitrit aastas iga elaniku kohta.

Nüüd aga kõige keerulisemast küsimusest, kas suhkrujoogimaksu kehtestamine toob kaasa rahva tervise paranemise. Uuringuid, kus oleks otse mõõdetud suhkrujoogimaksu mõju tervisenäitajatele, seni veel avaldatud ei ole. Selline mõju ei avaldu üleöö, vaid võtab aega aastaid. Seevastu oskavad rahvatervise arstid välja arvutada maksu potentsiaalset mõju tarbimisele ja rahva tervise näitajatele. Nii võib kümneprotsendine suhkrujoogimaks vähendada rasvumist 0,1 protsenti.

Viimastel aastakümnetel on avaldatud sadu teadusartikleid, kus on uuritud seost suhkrujookide tarbimise ja rasvumuse vahel. Kuidas leida nende sadade uuringute seast need kõige usaldusväärsemad? Heaks abimeheks on süstematiseeritud analüüsid, millega vaadeldakse kõige usaldusväärsema metoodikaga ja piisava uuritavate arvuga tehtud uuringuid ning mida siis omakorda analüüsitakse.

Eelmisel aastal avaldati ajakirjas Journal of the Academy of Nutrition and Dietetics analüüs, millega selgitati välja üheksa artiklit 32st lapsi käsitlevast uuringust. Viis tööd üheksast näitasid tugevat seost suhkrujookide tarbimise ja rasvumuse vahel, st kui suurenes suhkrujoogi tarbimine, suurenes ka rasvumus. Iga lisanduv klaasitäis suhkrujooki päevas suurendas rasvumuse riski lapsel 60 protsenti (Lancet 2001).

Praegustest teadmistest ja teadusuuringutest lähtuvalt võib kindlalt öelda, et suhkrujoogimaks vähendab maksustatud toote tarbimist. Samuti on alust väita, et tarbimise kahanemisega väheneb hambaaukude teke ning võiks väheneda rasvumine, diabeet ja südameveresoonkonna haigused. Kuidas täpselt need tulemused realiseeruvad, pole selgelt teada, sest suhkrujookide maksud on võrdlemisi uued meetmed ning paraku möödub aastaid, enne kui ilmneb otsene mõju haigustele. Oleks ebaeetiline mitte midagi teha ja oodata teiste riikide tulemusi.

Eesti võiks olla esirinnas innovatiivsete meetmete juurutamisel, et muuta rahva käitumist tervislikumaks. Suhkrujoogimaks on esimene ja vajalik samm õiges suunas. Lisaks suhkrujoogimaksule võiks kaaluda reklaamipiiranguid ja toodete lihtsustatud värvilisi märgistusi pakendi esiküljel.

Mida teha maksuga kogutud rahaga? Me ei ole kuulnud, kuhu see raha läheb. Kuna tegemist on uue maksuga, siis on väga oluline, et inimesed teaksid, milleks nende makstud raha kasutatakse. New Yorgis tõusis toetus suhkrujoogimaksule 52 protsendilt 72 protsendile pärast seda, kui küsitletud said teada, et raha suunatakse laste rasvumuse ennetusprogrammi. Ungaris nimetati suhkru- ja rämpstoidu maks ümber hoopis «tervisemaksuks», kuna raha suunati tervishoidu.

Siinkohal mõned ettepanekud: 1) laste eriarstiabi kättesaadavuse parandamiseks, sest viimased kolm aastat on laste raviks ette nähtud rahasumma järjest vähenenud; 2) puu- ja köögiviljade täiendav lisamine koolitoidu menüüsse; 3) tegevused, mis toetavad vaesusriskis elavate laste osakaalu vähendamist, sest vaesuses üles kasvamine on riskitegur paljude haiguste, sh ka rasvumise tekkeks.

Üks neljaliikmeline pere ostis tunamullu iga nädal keskmiselt viis liitrilist pudelit suhkrujooki. Arvutused näitavad, et pärast suhkrujoogimaksu oleks nende nädalases ostukorvis kahe aasta pärast vaid neli sellist pudelit. Loodan, et sellele lisandub ostukorvi mõni õun, pirn või banaan. Koju jõudes võetakse külmkapist klaasist pudelist kraanivett, lisatakse jääkuubikud ja juuakse mõnuga.