EKI keelekool: keel kui moeasi

Kristiina Ross. Foto: Tairo Lutter

Igaüks usub oma emakeele kohta teadvat, kuidas selles on õige midagi öelda. Samas on «õige keel» paljuski moeasi. Ajastu üldine maitselaad ehk mood mängib olulist osa koguni keelekorraldajate tegevuses, sest keele õigsuse üle otsustamiseks polegi ju selgeid teaduslikke kriteeriume olemas, kirjutab Eesti Keele Instituudi juhtivteadur Kristiina Ross.

Nii on praegu heaks tooniks kiita Võru või Mulgi keele õpetamist kohalikes koolides. Vanem põlvkond aga küllap mäletab aegu, mil kohaliku murde rääkimine oli koolides põlu all või lausa keelatud. See tunduski labane ja matslik. Sealjuures ei maksa arvata, et tegemist olnuks nõukogude propaganda tekitatud hoiakuga. Eelmise sajandi keskpaiku leidus ka Prantsusmaa  koolides silte «Murde rääkimine ja põrandale sülitamine keelatud», aga nüüd on Lõuna-Prantsusmaal kõneldav provanssaali keel jälle au sees.

Eesti kirjakeele ajaloost võib leida erinevate kultuurivoolude kajastusi. Kõige tuntum on muidugi sajanditagune futuristlikest arusaamadest mõjutatud keeleuuendus. Selle käilakuju Johannes Aaviku tegevus jättis eesti keelde suure jälje, eriti uudissõnade näol, nagu roim, siiras, väisama jpt.

Aga omapäraseid keelekujusid võib leida ka varasemast ajast. Näiteks 17. sajandi keskpaiku viljeldud barokses eesti kirjakeeles pandi tüved ja tunnused tihti kokku iseleiutatud reeglite järgi. Barokse keele meister Urvaste pastor Johannes Gutslaff tõlkis terve piibli tehislikku keelevarianti, mille ta suuresti ise komponeeris, et originaali mõtet eriti elegantselt edasi anda. Saksa rahvusest Gutslaff tundis nii eesti kirjakeelt kui ka kohalikku murret päris hästi, aga pani nende tükid kokku omatahtsi.

Nii kirjutas ta tema ristiti asemel tema sai kastetuts. Gutslaff teadis eesti sõna ristima, aga kuna see läänepoolse kristliku traditsiooniga kokku ei sobinud, võttis ta tarvitusele uue vaste kastma ning lisas sellele kirjakeele ja Urvaste murde tunnuseid kombineerides ennekuulmatu tuts-lõpu. Gutslaffi keelest ei saanud vist päriselt aru ei tema saksa kolleegid ega eesti talupojad. Barokne keel oma uljaste tehiskonstruktsioonidega läks varsti moest ja asendus pietistide talitsetud keelepruugiga.

Gutslaffi leiutistest pole tänapäeva keelde midagi alles jäänud, ehkki soodsate arengute korral võinuks  temalt kirjakeeles üht-teist kasutusele tulla küll. Sest üldiselt saab elav keel moeröögatustega hakkama, valides pakutavatest uuendustest need, mis talle päriselt sobivad.