Vello Vikerkaar: kauge kaarega

Foto: Priit Simson

Kõigi nende üheteistkümne ja poole kuu vältel, mil Eesti on mattunud lumevaiba alla, küsib peaaegu iga päev keegi minu käest, kas ma suusatan. See on test, millele saab olla ainult üks õige vastus.

«Aga murdmaasuusatamist?» pärivad nad edasi, endal ilme reetmas veendumust, et ma annan kindlasti kohe alla.

«Täiega,» vastan ma. Ja enne kui nad jõuavad järele mõelda, lisan kiiresti: «Nojah, loomulikult, ma ei sündinud teie moodi suuskadel. Ma õppisin seda sõjaväe ellujäämiskursustel, kus pidin sõitma nii kiiresti, et järele jõuda metsikule hobusele, tappa ta oma noaga, lõigata lõhki ja veeta tema veel soojas korjuses Kanada arktiliselt külm öö.»

See tavaliselt teeb kindla lõpu arutelule suusatamise üle ja võimaldab viia jutu teistele teemadele.

Eestlased mõistagi ihkaksid kuulda, et ma olen mäesuusataja, mis nende meelest ei ole üldse õige suusatamine. Nagu mujalgi suusakuurortides, võib külastada ka Eesti paari-kolme «mäge» ning kohata seal inimesi, keda mägiriigi elanikud põlglikult «lauskmaalasteks» nimetaksid.

Ebasportliku kehaehitusega memmepojad disainsuusarõivastes, kes on kohale tulnud pigem suusamelu kui suusatamise enda pärast. Mõni ime, et murdmaasuusatajad selliseid tüüpe väldivad.

Eestis on ehk vaieldav, kas halvem on olla mäesuusataja või mittesuusataja. Nii et kui ei taha just endast halba muljet jätta, on alati mõistlikum valetada.

Eestlaste murdmaasuusatamise kirg vääriks teaduslikku uurimist. Minu sõber Gunnar osales sel aastal Tartu maratonil – 63 kilomeetrit 25-kraadises pakases – lihtsalt sellepärast, et tema meelest oli see kogemus, mille ta pidi kindlasti saama.

Minu sõpra Ahtit, kes on täiesti tavaline mees, sugugi mitte suusahull, võib vähemalt kolmel õhtul nädalas leida Pirita valgustatud suusarajalt. Peaminister viibib seal samuti rohkem, kui ta on nõus avalikult tunnistama. Kuidas ma seda kõike ­tean? Ma käin seal mõnikord koeraga jalutamas.

Ülejäänud maailm ei ole seda spordiala täielikult omaks võtnud väga mitmesugustel põhjustel, peamiselt just seepärast, et see on kohutavalt igav. (Ameeriklastel on küll murdmaasuusatamise meeskonnad olemas, aga mitte niivõrd sellepärast, et see spordiala neid vähegi vaimustaks, kuivõrd sellepärast, et mitte jääda suu ammuli vahtima, kui keegi peaks kunagi tõepoolest leidma viisi, kuidas panna murdmaasuusatamine raha teenima.)

Mida vaimustavat võiks olla suusatamises mööda tasast maad? Kui eesmärk on higi lahti saada, siis oleks jooksmine palju etem ja selle varustus maksab suusatamisega võrreldes vaid kröömikese.

Ma saan küll aru, et murdmaasuusatamine on vaikne spordiala, ja selle eelis on mulle selge: nii saab tasakesi saakloomale ligi pääseda ega pea tema tapmisega nii palju vaeva nägema.

Kuid pealtvaatamise mõttes on murdmaasuusatamine lausa masendav: rahvamass saab pool sekundit hõisata, kui suusatajad mööda kihutavad ja jälle puude vahele kaovad. Suusatamine teleris tõmbab ekraani ette veel vähem kui keegel või jooga.

Ka siis, kui lisada sellised isiksused nagu Šmigun, Veerpalu ja Mae, ei muutu asi paremaks. Kes küll tahaks kuulda, kuidas suusataja ütleb intervjuus, et «ma tegin tõesti kõvasti trenni» või et «mu määrdetiim tuli väga hästi toime»? Ja kas on nähtud, et suusafännid teeksid midagi muud, kui seisaksid raja kõrval ja lehvitaksid lippe? (Kunagi kippusid näiteks fännid Tour de France’i ajal jalgratturite ette naelu loopima!)

Laskesuusatamine on vaid marginaalselt parem, sest seal on vähemalt mingi põnevusmoment sees: äkki laseb see Hiina suusataja mööda ja tabab kogemata venelast? Või äkki on mõni suusataja hajameelne, jätab kuuli rauda ja käib otse ninali pöörangu juures, kus tunglevad pealtvaatajad?

Kui tahta suurendada murdmaasuusatamise vaatemängulisust, tuleks lisada element, mis on teinud populaarseks kõik populaarsed spordialad – see on vägivald.

Mis siis, kui Kristina Šmigun peaks suusatama läbi metsa, mis on täis hunte ja metsikuid koeri? (Või siis läbi Bukaresti, kui hundikarja pole kuskilt võtta.) Mis siis, kui võistlejad peaksid suusatama öösel piki Venemaa piiri, puusal vaid puukko, ja tulema tagasi kümmekonna Vene sõduri skalbiga? (Või ehk lätlase skalbiga.) Mis siis, kui suuskadele pandaks vangid ja saadetaks nad üle lagendiku, mida korraga tulistavad nii suurtükid kui ka hävituslennukid? Vabalt võib väita, et viimati oli murdmaasuusatamine huvitav Talvesõja ajal.

Ent hoolimata kõigist selle spordiala puudujääkidest püüan ma igal aastal selle siiski ära katsetada. Nagu ma olen proovinud anda võimaluse mulle meeldida peedisupile, süldile ja Baltmani ülikondadele, nii suhtun ma ka suusatamisse avatud meelega. Mis siis, et rajal pole kedagi tappa! Mis siis, et adrenaliini ei süsti see rohkem kui piljard! Ma suusatan aina edasi, mitte finišijoone, vaid mõistmise poole.

Ja siis möödub minust peaminister. Ja veel kord. Ja veel kord. Liibuvas superkangelase kostüümis mees ei suuda varjata oma põlgust minu Rootsi sõjaväest maha kantud väljaveninud villaste pükste ja vanunud villase kampsuni suhtes. «Eest ära!» karjub üks ihukaitsja, justkui hoiaks mu tönts samm kinni Eesti riigiasju.

«Minge te ka!» röögatan vastu. «Püüdke magada hobusekorjuses!» Ja siis aeglustavad kõik kolm, Ansip ja tema ihukaitsjad, sammu ja pööravad pea minu poole.
«Just nii,» mühatan. «Hobuses.» Järgmine kord mööduvad nad minust juba kauge kaarega.

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!