Veel ülemöödunud sajandil oli taluperedes tavaks, et keset söögilauda oli suur kauss, kust igaüks oma lusikaga suutäisi ammutas. Eurotsoon on üsna sarnane, talupoegliku supikausiga keset lauda.
Juhtkiri: kahekiiruseline eurotsoon
26. märts 2011, 19:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevus seisneb selles, et kui talus ammutati suutäisi kordamööda, siis eurotsoonis on suutäied sõltunud sellest, kui vilkalt suudab keegi lusikaga kausi ja suu vahet sõeluda.
Eile lõppenud Euroopa Ülemkogu näitas, kui raske on leida ühist lahendust isegi siis, kui kõik mõistavad, et see on hädavajalik. Ühtlasi kinnitas ülemkogu taas, et laua otsas istub jätkuvalt Saksamaa.
Nii on mõistetav, kuidas suutis liidukantsler Angela Merkel mitme teise ELi liikmesriigi, ka traditsiooniliste liitlaste pahameelele vaatamata läbi suruda stabiilsusmehhanismi ehk päästefondi paranduse ning algul kolmele aastale planeeritud sissemaksed venitati viie aasta peale.
Ühtlasi näitas Merkeli ettepanek, kui oluliseks teemaks on eurotsooni stabiilsus tõusnud riikide sisepoliitikas, sest päästefondi algusaasta – 2013 – on Saksamaal valimiste aasta.
Koos Suurbritannia ja Rootsiga konkurentsivõime paktist keeldunud Ungari ja Tšehhi andsid aga Euroopa Ülemkogul sellega mõista oma vastumeelsust eurotsooniga ühinemise suhtes.
Sest nii nagu meie näitasime möödunud aastail saavutusena iga asjaolu, mis meie eurokõlblikkust toetas, näitavad nemad nüüd tõrksust sammudes, mis neid eurotsoonile lähemale võiksid viia.
Kunagi peljati kahekiiruselise Euroopa tekkimist – «vana Euroopa» ja «Ida-Euroopa». Keegi ei osanud toona, Maastrichti kriteeriumide kaljukindlusesse uskudes, arvata, et kahekiiruseliseks muutub hoopis eurotsoonis ning kriteerium on riigi võimekus hoida oma eelarvet tasakaalus. Praegu võime Eestis rahul olla, sest kuulume sellesse Euroopasse, kus võlgu ei elata.
Kuid viimast ei saa me päriselt välistada. Sest ka Eestil on oma kohustus Euroopa päästefondi ees. Kohustuse suuruseks on vähemalt 148 miljonit eurot ja veel pole täit selgust, kust see raha võetakse. Seni on meie fiskaalpoliitiline retoorika laenamist rangelt välistanud.
Kas europere ees võetud kohustused sunnivad meid selleks? See muudaks poliitiliselt ebamugava olukorra veel pingelisemaks, sest isegi laenamishirmuta on avalikkusele keeruline seletada, miks peavad teised osa liikmesriikide pillerkaari kinni maksma.
Ent see on kõigi kokkuhoidlikult elanud eurotsooni riikide ühine mure. Mitmed vaatlejad põhjendavad Põlissoomlaste partei edu Soome käimasolevas valimiskampaanias paljuski just selle aspektiga.