:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
/nginx/o/2010/02/04/307107t1h5317.jpg)
Kommunikatsioon on keeruline. Eriti kõrvalseisjale. Bekaa orus seitsme eestlasega juhtunu on selle ilmekas näide. Neljapäevastes meediasündmustes oli korraga tekitatud kaks reaalsust. Üks neist Eestis, teine sündmuste tulipunktis Liibanonis.
Risto Berendson: Bekaa õppetund
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajal kui Liibanoni populaarne internetileht sidonianews.net avaldas röövitud eestlaste nimed ja vanused, teine Liibanoni väljaanne vahendas aga maailma pressile autentsed fotod vangistatud eestlastest, käis meil Eestis peitus iseendiga.
Üks «julgeolekuekspert» rääkis telekanalites rahvale tõsimeeli, kuidas röövitud eestlaste nimed peaksid jääma saladuseks, sest see võivat nende julgeolekut ohustada. Seda ajal, kui kogu Liibanon ja araabia maailm oli neid nimesid lugenud ajalehest või internetist.
Küsisin kunagi Tartus prantslasest terrorismivastase võitluse üksuse juhilt mitteametlikus vestluses, kas Põhja-Aafrikas või Lähis-Idas pantvangi võetavate inimeste saatuses võib tõepoolest kurja rolli mängida ka nende varandus. Vastus oli üheselt eitav.
Sest lunaraha maksab kodanike eest üldjuhul (välja arvatud Somaalia piraadijuhtumid) riik. Ametlikult seda muidugi ei tunnistata.
Ning teisalt – näidake mulle äärmuslast, kes sealkandis ringi reisivat eurooplast pantvangistades eeldaks, et nende jaoks kalli hobiga – reisimisega – tegelev turist on tegelikult vaene ja töötu. Ometi tekitati Eesti meedias pilt, justkui sõltuks võimaliku lunaraha suurus vangistatud seitsme mehe varanduslikust seisust. See on hämamine.
Inimestele jäeti mulje, et parem on, kui kõik ootaksid nurgas. Kui Postimees need nimed reedel ajalehes avaldas, oli eelnenud ajupesu oma töö juba teinud. Arvamusavaldustes nimetati ajalehte ja mind loo autorina mõrvariks.
Ent selle pantvangikriisi kitsaskohad ei ole ju Postimehes avaldatud infos, vaid mujal. Mina tahaksin vastuseid valitsuselt. Välisministeeriumi umbkaudses stiilis antud seletustes – me tegeleme asjaga – minule Eesti kodanikuna ei piisa.
Ma tahan, et riik salatsemise asemel tõepoolest näitaks, et ta neist seitsmest mehest seal hoolib. Et peaminister ütleks, et selle juhtumiga tegelevad oma kontaktide kaudu kõik meie eriteenistused ja et teeme kõik selleks, et need inimesed Liibanonist tervena tagasi saada.
Meil on siseministeeriumi alluvuses vabariigi kriisikomisjon, mis paraku tegeleb ainult riigisiseste küsimustega. Mind kodanikuna huvitab aga, milline on Eesti riigi suutlikkus juhul, kui mõni eestlasi täis turismilennuk kusagil alla kukkuma peaks.
Või loodab valitsus ka siis mõnele oma vabast ajast aukonsuli tööd tegevale kohalikule ja saadab asja sündmuskohale erandkorras lahendama ühe diplomaadi? Ma tahan kodanikuna riiki enda taga tunda, mitte näitemängu vaadata.