Juhtkiri: Pronksiöö õppetunnid

Pronksiöö rüüstajad. Foto: Raigo Pajula

Maailma läbi uudiste süžeede tajuda pole päris korrektne ja objektiivne. Näiteks mida teab üks keskmine Vene kanalite jälgija igapäevasest elust Eestis? Põhiliselt seda, et vene inimesi solvatakse, marsivad leegionärid ning et juba viimased 25 aastat on eksisteerinud terav rahvusepõhine konflikt. Kuid reaalne igapäevaelu koosneb Eestis ju hoopis teistest elementidest kui eestlaste-venelaste või kodanike-mittekodanike konflikt. Vaieldamatult on rahvustevahelised suhted viimase 25 aasta vältel muutunud paremaks ja inimesed leidnud üldjoontes siiski ühise keele.

Eesti ühiskonnas on siiski alates 1991. aastast küdenud ühe osa hulgas sotsiaalne protest, mis avaldunud erineval kujul. Näiteks keele mitteõppimises või kodakondsuse mitteomandamises, ehkki kõik tingimused on selleks viimase 25 aasta jooksul ju loodud. Kümne aasta eest see Eesti taasiseseisvusajal vaikselt podisenud katlake lõhkes ning protest leidis vägivaldse väljundi rüüstamises, mille käigus pööras arutu pööbel segi osa Tallinna südalinnast ja riisus seal asunud poode. Teise maailmasõja monumendi ja trollipeatusesse maetud sõdurite säilmete liigutamine kaitseväe kalmistule teenis siis ja teenib mõnede jaoks ka tänaseni nende sündmuste jaoks pigem ettekäände rolli.

Tänases Postimehes on pikem tagasivaade neile aprillikuu päevadele. Iseenesest võib toonasest positiivsena välja tuua, et Eesti riik näitas selgroogu ning keerulises situatsioonis ei kaotatud pead. Möödunud kümnendisse jäänud pronkssõduri-epopöa tõestab pigem veel kord ka seda, et ükskõiksuse, arguse ja otsustamatuse tõttu on probleemidel kombeks kumuleeruda. Nagu tagantjärele teame, näitasid mõned poliitikud ja riigiametnikud kriitilises olukorras kahtlemata üles ka oma ebakompetentsust. Kuid selliste muidu ebameeldivate situatsioonide plussiks ongi see, et langevad maskid ning saab selgeks, kes on kes.

Toonaste sündmustega purunesid ka mitmed ühiskonnas levinud müüdid. Näiteks see, et idasuhete paranemine seisab meie endi oskamatuse või trotsi taga. Pigem on see suure naabri ambitsioonide ning imperialistlike luulude taga. Need on tugevnenud Putini režiimi ajal, mis näeb piiritaguses venekeelses vähemuses eelkõige instrumenti oma ihade realiseerimiseks. Sellele on maailm viimasel kümnendil olnud sagedasti tunnistajaks, mh esimest korda just Eestis 2007. aastal.

Aprillirahutused muutsid ühtlasi Eesti riigi agendat. Just kümne aasta eest põrkuti küberrünnakutega, mille niidid jooksid Venemaale. Midagi sellist, millega teistel riikidel tulnud viimasel ajal aina enam kokku puutuda. Surve alla sattudes suudeti jõud siiski mobiliseerida ning sellest ajast on küberkaitse olnud valdkond, kus Eesti teatavas mõttes on olnud musterriigiks.